Alkomeeter ju tegelikult kujunemas tänapäeval auto lisavarustuseks. Ja kindlasti peaks see olema iga auto kindalaekas või omaniku kodus. Paneks siia siis oma kogemused selliste aparaatidega. Keda aidanud, keda petnud.
Lisaks ka artikkel neist aparaatidest:
Alkomeetrid on tänases Eestis muutunud peaaegu laiatarbekaubaks, olles kasutusel juba igal kümnendal autojuhil.
Tehnikamaailmas on alkomeetritest ka varem juttu olnud (vt 5/2005). Vahepeal on aga palju vett merre voolanud ning alkomeeter Eestis pea laiatarbekaubaks muutunud. Kuid nagu iga teisegi asjaga, liigub ka siinsel turul igasuguseid seadmeid ning ikka, kipub ka alkomeetri puhul kehtima põhimõte, et kui soovitakse osta odavat ja kvaliteetset kaupa, tuleb rehkendada vähemalt kahekordse kuluga. Miks see nii on? Sest odav ei pruugi olla kvaliteetne. Mida tasuks silmas pidada, kui ollakse jõudnud järeldusele, et parem kui riskida mõnel suvisel grillipeol joodud klaasi veini või õlle järel politseiuudistesse sattumisega, on omada isiklikku kontrollivahendit? Praegu on nii, et kvaliteetsed kontrollseadmed jäävad hinnavahemikku 850–5000 krooni ning nende hulgast peaks küll igaüks enda soovidele vastava seadme leidma. Seadmeid on erinevaid Kuigi ka autode hinnaskaala on üsnagi lai ja soodsaima ning kalleima sõiduriista hinnavahe on mitmekümnekordne, võib autode puhul siiski üsna kindlalt väita, et nii odavama kui kallima otsa mudelid suudavad ikka omaniku punktist A punkti B sõidutada (kui mugavalt ja kiiresti, on iseküsimus). Alkomeetri nime kandvate toodete puhul asi kahjuks nii lihtne pole ja tõenäosus, et odavaimad (Eesti näitel suurusjärgus 300–700 krooni) tooted kas kohe või mõnekuise kasutuse järel kõike muud kui tõepärast seisu näitavad, on peaaegu 100%. Põhjuseks on odavates seadmetes kasutatav odavaim võimalik andur (kutsutakse MEMS-sensor, SnO2, kuumtraatandur jne) ja odav elektroonika ning kalibreerimisinfo uuendamist mittevõimaldav programm. Küll aga on nendel odavatel vidinatel tihtilugu küljes ka näiteks kell, termomeeter või taskulamp. Eks need funktsioonid jää siis nii-öelda lohutusauhinnaks, kui odav seadeldis põhifunktsiooni enam ei täida! Kallimatel aparaatidel on reeglina huulik, kuid 1000 krooni ümber maksvad seadmed on ilma huulikuta ning need eeldavad vastutustundlikku ehk siis kasutusjuhendijärgset puhumist. Jah, on ka veel odavamaid, kuid… nende puhul oleks mõistlik kohe ka trahviraha koguma hakata! Kõik erialaliidu (MTÃœ Eesti Alkomeetrite Müüjate Liit) tunnustust omavad seadmed suudavad kindlaks teha kas siis tahtliku või tahtmatu alkomeetri petmise ja aitavad vältida autorooli istumist hetkel, mil juhi promill (veres) või mg/l (õhus) seda veel teps mitte ei luba. Hea seade vajab hooldust Kallimad ja kvaliteetsemad alkomeetrid on kõik hooldatavad ning neid tuleb täpse töö ja pika eluea nimel regulaarselt asjatundjal lasta hooldada. Asi on selles, et aja möödudes alkomeetri elektrooniline nina ehk andur saastub ja oksüdeerub ning see mõjutab mõõtetulemit. Odavamatel seadmetel kipub tundlikus üldse kaduma, kallimad mudelid hakkavad näitama kõrgemat näitu. Kallimatel seadmetel kasutatav oksiidpooljuhtandur koosneb lihtsustatult kahest osast: testõhku ca +350°C-ni kuumutavast plaadist ja selle kohal asuvast spetsiaalse kattega oksiidmõõtekihist, mille takistust aurustunud (ikkagi +350°C!) alkohol muudab. Mida suurem on alkoholi osakaal testitavas õhus, seda suurem on ka testkihil elektritakistuse muutus, mille täpse suuruse põhjal arvutab alkomeeter ka õige joobesuuruse. Odavamatel „nuusutajatel” on mõõtevahemik ahtake (tavaliselt kuni 2 promilli) ja näit kipub ajapikku vähenema. Kvaliteetsematel oksiidpooljuhtanduritel (nendega ollakse jõutud juba V põlvkonnani) on anduri poolt kontrollplokile edastatav mõõtevahemik oluliselt suurem (enamasti 4 promilli). Aja ning õhu koosmõjul oksiidmõõtekihi oksüdeerumise tulemusena hakkab seade lõpuks ebaõiget (kvaliteetseadmetel reeglina kõrgemat) tulemit näitama. Kalibreerimise käigus näidatakse kvaliteetalkomeetritele (leludel see võimalus reeglina puudub) kindlad joobeetalonpunktid, korrigeerides seeläbi oksüdatsioonist tekkinud viga ning pannes seade jälle õiget tulemust näitama. Kui hooldus jätta tegemata, on seega tõenäosus, et 8–12 kuu pärast hakkab joobemõõtur tegelikust oluliselt suuremaid numbreid näitama, suur. Mida rohkem on konkreetsel mudelil kalibreeritavaid joobeetalonpunkte, seda täpsem on mõõtmise tulemus. Kuidas kalibreeritakse? Kalibreerimiseks on kasutusel kaks tehnoloogiat: wet gas, ehk nn märja gaasi tehnoloogia, ja dry gas, ehk siis kuivgaasi abil. Kuivgaasiballoonid sisaldavad endas tehases kokku segatud konkreetsele joobesuurusele vastava kontsentratsiooniga õhu ja alkoholi segu, milledega saab üsna edukalt kontrollida elektrokeemilise anduriga seadmeid. Kuna aga balloonist välja tulev õhk on kuiv ja oksiidpooljuhtanduris kõrgel temperatuuril nõutavat aurustumist ei toimu, siis oksiidpooljuhtseadmed kuivale gaasile ei reageeri. Universaalsem meetod on nn märja gaasi simulaatorite kasutamine, kus alkoholi ja destilleeritud vee ülitäpsest segust juhitakse kindlalt kontrollitud temperatuuril läbi õige rõhu all õhk, tekitades lõpuks inimese hingeõhule (mis samuti vägagi niiske) vastava testgaasi. See meetod on oma olemuselt hinnalise laborsisseaseade tõttu oluliselt kallim, kuid see-eest väga täpne. Kuna imiteeritakse ka inimese hingeõhu niiskust ja temperatuuri, on just see kalibreerimismeetod ametlikult eelistatud enamiku alkomeetrite tootjate ning ka kõigi erialaühingute poolt maailmas. Olemas on ka mobiilsed märja gaasi simulaatorid, mis on praegu Eestis juba kasutusel. Uus tehnoloogia tulekul Õnneks on teaduse ja tehnika arenguga muutunud soodsamaks ja seeläbi kättesaadavamaks ka elektrokeemilise anduriga alkomeetrid (hinnaklass algab uue tehnoloogia puhul ca 4000 kroonist, vanemate mudelite hind jäi 8-15 tuhande krooni kanti). Nende tööpõhimõte on oksiidpooljuhtanduritega riistadest erinev – kui esimestes muutub takistus, siis teistes (kutsutakse ka fuel-cell anduriteks) tekib kokkupuutel alkoholiga elektrivool. Kuna aga neis andurites on üheks oluliseks koostisosaks plaatina, siis jäävad nad oma olemuselt ikkagi pooljuhtidest oluliselt kallimaks. Kuna alkomeetrit ei saa hoida õhutühjas ruumis, siis paratamatult satub sinna aeg-ajalt tolmu ja võib toimuda alkomeetri saastumine. Selle vältimiseks on soovitatav ka inimesel, kes seadet harva kasutab, siiski kord nädala-paari jooksul oma alkomeeter sisse lülitada ning sinna korra puhuda. Piltlikult öeldes puhute nii oma seadme puhtaks ning samas toimub ka tööks ettevalmistamise käigus tavapärane puhastus. Vahel võib aja jooksul alkomeetri andurisse kogunenud tolm või niiskus ka mõjutada esmast mõõtetulemit (kui seade pole mõnda aega kasutusel olnud). Seepärast on tark tegu seade enne õiget mõõtmist korra n-ö läbi puhuda näidule tähelepanu pööramata. Neile, kes kasutavad ilma huulikuta alkomeetrit, tuleb kindlasti soovitada mitte puhuda alkomeetrisse kogu jõust. Huulikuga (st ka politsei-) alkomeetritel on andur kaitstud ning puhuja ei saa seda otseselt puhumistugevusega mõjutada, avatud anduri korral võib aga liiga tugev puhumine andurit liigselt jahutada ja seetõttu põhjustada veidi väiksema tulemi. Parajaks puhumistugevuseks on vilistamisele sarnane.
_________________ EV põhiseadus: § 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil
|