elvis1 kirjutas:
...
Masin kraavis,esisild kinni,paarimehest ei saanud enam ültse aru sest see võttis jalad selga ja astus juba kodupoole..
Oled sa tagantjärgi uurinud ka seda, kas paarimmes ikka koju jõudis? Äkki oli šokki seisundis ja vajus seal samas 300m eemal kraavi..?
Kui tõsiselt rääkida, siis liiklusõnnetuste juures juhtub tegelikult seda päris tihti, kui saadakse mingit traumat. Ma mõtlen šoki seisundit siinjuures. Väliselt paistab kõik okey aga tegelikult asi nii ei ole. Aga loodame, et su paarimehega on ikka kõik korras, mehel oli lihtsalt kiire ja raatsinud sind aidata..
Mul oli kunagi sama juhus Tartu-Valga maanteel, kuskil Nõo lähistel talvel ja sirge tee peal. Sellest on ikka oma 10 (või isegi rohkem) aastat möödas. Sõitsin venna Datsuniga, kiirus oli 85/90 km/h ja ees tolgendas veouto. Üritasin t'ast mööda sõita, möödumisel kiirus tõusis u. 95/105 km/h. Kui jõudsin vastassuuna vööndisse, käis tagasillas jõnks, auto kaotas kohe juhitavuse, keeras otse nina paremale ja ega mul seal polnudki muud midagi teha, kui otsida ilus vaikne nurgake põllumaal..
Lendasin siis sellise lauluga otse mööda ühte sirget põllumaale ja läbitud sai vist ka ühte ette jäävat väikest võsa.
Kõige rohkem, mis mulle selle lennu juures meenub (ja jääb eluks ajaks meelde) on see, et enne kui põld minu silme ette tuli, nägin veouto tagumist reg.märki, mis oli päris lähedal, kuid õnneks kokkupõrget ei toimunud, ja esimene mõte, mis minu ajudest läbi jooksis, oli see, et auto ei kuulu mulle. Enda peale nagu polnudki aega mõelda. Oleksin ma ümberreastunud e. möödmineku manöövri teinud natuke hiljem, oleksin kindlasti veoutoga kokku põrganud..
Õnneks olin autos üksinda ja ega midagi hullu ka ei juhtunud. Auto oli põllu pinnassesse vajunud ja uksed ei avanenud. Nii kaua kui ma toibusin, mis oli juhtunud ja miks mu auto uksed ei avane, olid sabassõitjad minu pole tormanud, et kontrollida, kas ma ikka elu ja tervise juures olen. Tänan südamest neid inimesi, kes ikka raatsisid peatuda ja abistasid mul autost välja tulla ja ka auto uuesti teepeale saada! Jõudsin sedasi tasapisi mõne auto pisivigastusega ikka lõpuks koju.
Muide hiljem selgus, et see juhtus minuga Jaanuari 13-ndal kuupäeval.
Autode peatamistest ja liikluskultuurist üldiselt rääkides toon võrdluseks ühe juhumi, mis leidis minuga aset Taanis.
Öösel pimedas, ühes väikses linnakses u. 20 m enne ristmiku auto suri välja ja ei käivitunud. Mööda sõitev auto peatus ja juhiksest väljus kena neid ja küsis, et kas ta saab millegagi abiks olla
. Ei kommentaari..!l