Ei kutsunud, sest hoolimata kõigest sellest tõesti vist huvitavast elukesest, olen olnud alates 1982 aastast sisuliselt kodutu. Ärge nüüd nii väga sellisest elust unistage ka, hetkel püüan välja töötada RAHA VALEMIT, et maksta ära pakilised 17 000.- võlgu. Mõtlen, missuguse pilli ma maha müün. Hobust ja koera ei müü, ennem müün end ise anatoomikumile. Aga samas, tehke järgi kui oskate, ma saan varsti 50! ja mul pole elus kordagi igav olnud.
Ja sellest ``loojangusse ratsutamisest``: See pildil kujutatud retk lõppes sellega, et olime kolme lolliksmineva hobusega keset tavaliselt madalat lahte, kus vesi tõusis suht äkki hobuste kõhtudeni, välgud tagusid meie ümber merre, vett valati kui ämbrist pähe, lained vahutasid ümberringi ja lõpuks pidime tuldud teed tagasi minema (ratsa loomuldasa), sest tavalise tee lõpus oli vesi nii kõrgeks tõusnud. Mu kaaslased olid muuseas naisterahvad, mitte mingid tibid, aga NAISED SUURE ALGUSTÄHEGA, KES EI KAOTANUD HETKEKSKI PEAD!!! See on mu elu üks ilusamaid ja meeldejäävamaid elamusi/ kogemusi. Hobusega merehädas, ümberringi kui AIVAZOVSKI meremaal laevahukust! Vägev!!! Ui-ui-ui kuidas mulle meeldis!
Mul on sellest veel pilte aga need on paberil, olin ostnud nii igaks- juhuks kaasa ühekordse kaamera, süda ja hing ütlesid, et tuleb vägev asi. Sellistesse oludesse kallist kaamerat viia poleks ka kohane. Sellest ka jube ``hõre`` pilt.
Ja mul on õnnestunud teha oma elust kolm aastat ratsa tööd! Tänapäeval on see jah, suht haruldane. Ka üks ilusaimaid aegu mu elus ja kuidas saaksingi loobuda loomast, kes on mind nii palju oma turjal vedanud? Täkku ma mõtlen, sedasama, kellele naabriplika porgandit annab. On asju millest enam EI saa loobuda.
_________________ Iga asi tuleb omal ajal või siis natuke hiljem.
|