Eestist koguti kokku terve punt mehi, suur osa neist kehakultuuriteaduskonna lõpetanuid kõik aga enne langevarjuga hüpanud. Meestele öeldi, et nad lähevad "kordusõppustele". Usbekistanis, kuhu nad lennutati, anti neile varustus, mis oluliselt erines kordusõppuslaste tavalisest varustusest, kuna kõik oli uus. Pandi lennukisse ja komplekteeriti relvastusega- langevarjudega. Mõne aja pärast anti ka lahingumoon kätte. Paljud panid imeks, et tegemist on lahingupadrunitega, kuid selgitusi ei jagatud. Ühel hetkel kamandati mehed välja hüppama. Alla visati ka palju varustust. See sujus kenasti, all said kõik kokku ja olid terved. Siis äkki said nad kaela korraliku suurükitule, milles osad hukka, osad haavata said. Alles siis said nad teada, et neid visati ette hoiatamata alla Afganistanis. Kui nad olid end kogunud, rünnati neid juba mäekurus automaatrelvadega. Tarkpeadest ohvitserid otsustasid vastaste vastu gaasi kasutada. Kõrgharitud sõdurid (enamus Eestist) vaidlesid küll vastu, et mägedes on see kahtlane temp. kuid neid ei kuulatud. Algus läks kenasti, kuid siis tuli gaas tuulega tagasi, kuna kahel pool olid mäed, ei saanud mehed kusagile varjuda ja alles siis jõudis neile kohale see, et GAASIMASKID OLID VAID OHVITSERIDEL! Tunde hiljem avanes kole pilt, paljud olid surnud, osad koomas, osad sisikonna peaaegu välja oksendanud. Üks kehalise kasvatuse õpetaja Tartust oli saanud lumivalged juuksed paari tunniga. Need, kes olid veel kobedamad, lasid maha selle ohvitseri, kes otsustas mägedes gaasiga mängima hakata, kui teised ohvitserid püüdsid sekkuda, said nemadki tina. Enamus ellujäänuid invaliidistus, kes jäi jalust ära, kes pimedaks, kuidas keegi. Asi vaikiti maha, ka ei saanud sandistunud mehed koju tagasi jõudes invaliidsuspensioni, sest selle taotlemisel öeldi, et ohvitseride mahalaskmise eest pannakse nad hoopis vangi kui palju kobisevad.
Sellised asjad juhtuvad siis, kui mingid erilised tarkpead otsustavad "omaenese tarkusega" hiilata ja ei võta kuulda mõtlevate inimeste soovitusi. Ohvitsere oli nõukaarmees seinast seina, oli isegi Vietnamis, Alžeerias olnuid, väga tasakaalukaid ja tarku, inimlikke inimesi kuid oli ka näiteks üks "eluaegne leitnant", kes oli ööpäevaringselt juua täis, poolpime ja eriti loll, aga tema papa oli Moskvas Kindralstaabis ja sellega oli tal voli laamendada kuis jõudu jätkus.
Ka Afganistani mindi sõdima II Maailmasõtta, sest ei mõeldud välja, mis olukorda tegelikult satutakse, mis kultuuriruumi, mis religiooni ja tõekspidamistesse. Dušman võis olla küll kirjaoskamatu ja meie mõistes puruloll, kuid niikaua kui päästikule vajutada jõudis ja moona oli, ta pidas sõda, muidugi lasid nad huupi, sest arusaamine ballistikast neil puudus. Kui tulid väikese kuuliga Kalassid, siis oli see ka ajuvaba, sest need ei lasknud põõsastest läbi, sest kuulid olid ehitatud endale kergemat teed otsima. 7,62 rus (erinevus NATO ja Rus on see, et vene 7,62 on 0,311 tolli ja NAT0 on 0,308 tolli) ehk siis vana tüüpi Kalass niitis põõsast läbi vuhinal. Seega jagati isegi kätte ebasobiliku kaliibriga relvad, mis olid küll koledad tapariistad avamaastikul, kuid mitte selles geograafilises punktis. Asja nimi on ükskõiksus ja rumalus. Sõjateadus nimetab selliseid "sõdu" Sõjategevuse Väike Teater, kui venekeelne termin otse tõlkida. Eesmärk on katsetada relvastust jms. Seega tegelikult inimkatsed, aga mitte "internatsionaalne kohustus", nagu seda välja käidi.
Omasid pommitatakse igas sõjas ja seda jäädaksegi tegema, nii kuis maanteel end puruks sõidetakse. Keegi eksib kordinaadi edasiandmisel või vastuvõtmisel ja ongi pahandus käes. Sõda on niivõrd suur segadus, et selles kaotavad orientatsiooni ka väga tasakaalukad ja mõtlevad inimesed. Nii see lihtsalt on. Mis puutub "vanadesse tegijatesse", siis juhin tähelepanu, et nõukaaegne keskharidus oli kaasaegne bakalaureus, seda on praeguste ülikoolide rektoridki välja öelnud, avalikult ja pressis. Meie teadmised füüsikast, keemiast, matemaatikast, anatoomiast jms. tarvilikust on palju põhjalikumad kui kaasaja noortel. Kui millegagi tegeletakse, siis oleks otstarbekas ka teada, mis millegi tagajärjel juhtub ja miks juhtub. Kui mina tean, et auto külglibisemisse minekul ületas kesktõukejõud rataste haarde teega ja mul tuleb kehale, ehk siis sõidukile mõjuvad füüsikalised jõud, ehk siis vektorid ise ümber kohendada, et teele jääda, siis kui paljud kaasajal seda teavad? Kui ma vajutan päästikule, siis tean ma mis sellest hetkest toimuma hakkab kuni selle hetkeni mil kuul tabab objekti, kuipalju on selle objektini tõusvat, kui paljulangevat trajektoori, kui palju viib derivatsioon (kuuli enda pöörlemisest tekkib kõrvalekalle, mis muutub oluliseks distantsilt ca 300m ja üle), kas lask tehakse allamäge või ülesmäge (kas vastu- või piki gravitatsioonijõudu), kas on vaikne või tuuline, kas on pime või valge (objekti kauguse määramine on silmal ja ajul siis erinev) jne. jne. Päästikule vajutada oskab ka ahv ja võib ka pihta saada juhuslikult. Teades, mis toimub on tabamise võimalus kordi suurem, palju kordi. Seepärast tehidki soomlased kohutavat hävitustööd Talvesõjas, sest mehed olid jahti pidanud ja praktikud, nende vastu aga saadeti täiesti koolitamata armee, kes surus peale vaid massiga. Paraku oli hukkunute suhtarv 1/30, mis on ERITI hea tulemus soomlaste kasuks. "Teeme ära" sõttaminemine on väga rumal. Ja lahingut tuleb siiski vältida viimase võimaluseni, sest peale seda me aega tagasi ei keera ja asju ümber ei tee. Kas kraabime oma silmaaugust kõrvalvedeleja soolikatest väljalennanud sitta või kraabitakse meie oma, kuidas juhtumisi läks. Eriti tigedaks ajabvad mind lehekommentaatorite "tulgu ainult, me neile veel näitame..." jms. väljaütlemised. Ärplevad kui hullud, aga nad visatakse kirsadega surnuks või lämmatatakse puhvaikaga. Inimene on nii muutunud ja tema ajukesed on täiesti pestud, ta ei tea, millest üldse räägib ja usub kõike pimesi.
_________________ Iga asi tuleb omal ajal või siis natuke hiljem.
|