Kas kiiruskaamera rahustab liiklust või tekitab hoopis paanikat
Novembri lõpul paneb riik Tallinna–Tartu maanteel tööle 16 kiiruskaamerat. Kas kiirusmõõterobot hakkab maanteel pudelikaelu tekitama või hoopis elusid päästma? Kuidas kiirust ületanut trahvitakse? Kas kaamerat saab imekemikaaliga pimestada?
Nii mõnigi on maanteel sõites harjunud spidomeetriosutit hoidma vähemalt 90–95 km/h näitamas ja ees toppajast möödajõudmiseks vajutab jalg gaasipedaali veelgi sügavamale. Ja siis see juhtubki – punane sähvatus kiiruskaamera plekk-kastist tähendab rikkumise avastamist. Post toob esialgu koju siiski vaid trahviteate, automaadifotot näeb sohver soovi korral ainult politseis.
Hiljemalt 30. novembriks peavad kõik 16 Tallinna–Tartu maan-tee kiiruskaamerat töös olema. Kaamerate asukohad valiti lähtudes 2003.–2007. aastani inimkannatanutega lõppenud liiklusõnnetuste statistikast, ütleb maan-teeameti liikluskorraldusosakonna peaspetsialist Siim Vaikmaa. "Kohati pidi arvestama aga ka elektri kättesaadavuse ja muude kohalike oludega."
Kose ja Imavere vahele paigaldatavate kaamerate asukohta esialgu välja ei öelda, sest peljatakse lõhkujaid. Kuid juba valmis kaameravundamente pole raske leida – Õhtulehel õnnestus avastada peale ühe juba püsti pandud kaamerakasti ka 13 kaamera betoonalust.
Paar tükki on näiteks Anna ja Mäeküla 70 km/h piirangualas, enamik aga pika sirge lõpus veidi enne kurvi, kus tihti üritatakse enne nähtavuse kadumist veel 2-3 eesliikujast mööda söösta.
Punane välklamp pimestab vähem
Kaamera pildistab Vaikmaa sõnul välklambiga, kuid juhi pimestamise vähendamiseks pimedas on välgu ees punane filterklaas. "Punane välk on pildistamise ajal nähtav ja juht saab alati teada, kui kaamera tema kiiruseületuse on fikseerinud," kinnitab küsitletu.
Kiirust mõõdab kaamera pikemal teelõigul, kuid rikkujast teeb foto objektiivi tööalas. Kuigi kaamerad on testitud, ei oska või ei saa Vaikmaa öelda, kus täpselt aparaat kiirust mõõdab. Võrdlust tavalise profikaamera välklambiga nimetab ta siiski reaalseks ehk kaamerasse võiks kihutaja naeratada umbes 20 meetrit enne aparaati.
Vaikmaa sõnul ei kasutata esialgu kaamera kõiki võimalusi: "Kaamerad hakkavad pildistama lähenevaid sõidukeid vaid eestpoolt, et oleks tuvastatav ka juhi nägu. Tehniliselt võimaldab seade kiirust mõõta ning pildistada möödunud sõidukeid ka tagant."
Pääsu pole möödasõitjalgi, sest kaamera suutvat mõõta mitme auto kiirust korraga ning rikkuja nende seast avastada. (Näiteks Suurbritannias on kaamera eksituse pärast üks traktorist saanud trahvinõude 137 km/h kihutamise eest.)
"Kui kiirust ületav sõiduk on pildistamise hetkel üleni näiteks bussi varjus, siis kaamera läbi bussi ei vaata," tunnistab Vaikmaa.
Trahvist pääsemist võib loota ka tsiklimees, kelle sõiduki numbrimärk on kaherattalise ahtris, ja lumetormis kihutaja, kel autonina paksu lörtsikihi all. (Loetamatu numbrimärgiga sõitjat ähvardab kuni 3000kroonine trahv.)
Kaamerale pole mõtet ka kotti pähe tõmmata, sest kuulikindel aparaat on valve all ning lepinguline hooldaja paneb selle peagi taas töökorda.
Võimud: kaamera on elupäästja
Kaamera siiani räägitud 6 km/h sekkumiskünnis ehk juhile jäetud eksimisruum olevat Vaikmaa sõnul minimaalne, mida rakendada. Samas on just nii suur künnis kasutusel näiteks Prantsusmaal ning see olevat liiklusohutusele hästi mõjunud.
Meil polevat aga kaamera armulikkust siiani otsustatud. Näiteks kiirusel 96 km/h oleks pool ületatud 6 km/h-st kaamera võimalik mõõtmisviga ning teine 3 km/h juhile andestatav eksimus. Üle 100 km/h küündiva kiiruse puhul olevat kaamera mõõteviga +/-3%. Iga lubatust kiiremini sõidetud km/h eest ootab juhti trahv 50 krooni.
"Kiiruskaameraga ei hakata registreerima mõnekilomeetrilist kiiruseületamist," lubab Vaikmaa. "Pealegi on kaamerate asukohad kõigile teada. Kaamerat ei panda ka keset pikka sirget, kus on ohutu mööda sõita," ütleb maanteeamet.
Põhjamaade kogemuste põhjal ei tohiks kiiruskaamerad Tallinna–Tartu maanteel tekitada paanikat, vaid hoopis liiklust rahustama, nendib küsitletu.
Oma auto spidomeetrinäidus kahtlejal soovitab politseiameti liiklusjärelevalve- ja korrakaitseosakonna politseidirektor Tarmo Miilits jälgida maanteel olevaid kiirustabloosid ja kohandada kiirust nende näitude järgi. "Kiiruskaameraid tuleb võtta kui uusi elupäästjaid meie teedel," rõhutab Miilitski kaamera liiklustrahustavat ülesannet.
Politsei: trahvime inimlikult
Kaamerate pärast ei jää tööta ükski liikluspolitseinik, lubab Miilits. Patrulle olevat maanteel tulevikuski sama palju kui praegu. Pigem saavat politsei tööd juurde, sest peab hakkama ka kaameraga tabatuid karistama.
"Kaamera käivitub sekkumiskünnist ületava sõidukiiruse korral. Numbrimärgi tuvastamise korral menetletakse kõiki fikseeritud kiiruseületamisi. Menetlemine ei tähenda aga alati hoiatustrahvi," selgitab Miilits. Vähetähtsa rikkumise eest võib saada ka ainult hoiatuse.
Trahv nõutakse sisse sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt, kui ta ei suuda tõestada, et tema auto numbrimärk on varastatud, kadunud või hävinud. Vastutusest vabaneb omanik ka siis, kui teatab politseile trahvimishetkel roolis olnu andmed. Valeandmete esitajat ähvardab kuni 3000kroonine trahv.
Kas aga näiteks tagaistmel sünnitav naine annaks õiguse kaamerast 130 km/h mööda kihutada?
"Seaduse järgi saadetakse koos trahviteatega alati ka vaidlustamisvorm. Trahviteadet saab vaidlustada, kui esitatakse tõendid õigusvastasust välistava asjaolu kohta. Seega jääb kindlasti väheks ainult väitest, et viisin sünnitajat haiglasse. Kui lisatud on arsti tõend, pole vaja muretseda," lubab Miilits inimlikku trahvimist.
allikas:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=343937