Kohutav! Pea on täis nagu väikseid päkapikke kes mu peas kangidega aju surgivad, isegi silmi on raske lahti hoida. Vaadata saab vaid otse ette, sest silmade pööramine teeb hirmsat valu. Tuba justkui keerleks, raisk, no nüüd hakkan küll vist oksele. Kuna püsti ei kannata olla, proovin neljakäpakil peldikuni liikuda, vahepeal küll mõtlen, et äkki peaks hoopis vaikselt roomama? Mõte tuleb siis, kui pidin puhkamiseks esikus peatuma. Äkki nüüd jäängi selliseks? Mis siis saab kui enam üle ei lähegi? Kuna magu on ilmselt eelmisel õhtul 100x tühjaks oksendatud, on veresuhkur ka maas ja nagu tahaks miskit süüa, aga just see mõte lööb seedetrakti tagurpidi käima ja ma kõõksun mõnda aega peldikupotist kinni hoides. Mis päev täna on? Mis päev üldse eile oli, mitu päeva üldse vahelt ära on? Raisk, vist jäängi nüüd selliseks, paremaks ei lähe ka järgmiste tundide jooksul. Tuba on olnud vähemalt päev kütmata, hakkab jube vappekülm. Õlut- õlut- õlut! Poodi minna ei saa, vist suren enne ära kui sinna jõuan. Paaniliselt, ise vaevu püsti seistes, tuustin läbi kõik kohad. Äkki võtsin tulles midagi kaasa? Sittagi, joo vett lollpea. Kui sees püsib muidugi. Paari kolme tunni möödudes saab juba vaevaliselt püsti liikuda, vahepeal mitu korda puhates teen tule alla. Proovin juua kohvi, aga see ei jää pidama, ''sõiman'' jälle peldikus potti. Kui kell saab pool üheksa õhtul, komberdan poodi, inimestele justkui otsa ei tahaks vaadata, kurat teab mida jälle teinud olen, äkki nähti? Käed on terved- kakelnud pole, silmnägu on ka terve, peksa pole ka saanud. Hea seegi. ÕLUT EI OLE!!! Per**s jälle! Raisk! Keegi mind ei salli? Viimase jõuga komberdan pool kilomeetrit edasi, kuni baarini. Raha pole ka kaasa võtnud! Täisidioot! Mis poes antakse õlut niisama või? Õnneks on baarman paralleelklassist, kuna olen taksojuht, siis ka ühest ''ühiskonnaklassist'', pole probleem. Võtan midagi lahjemat, sest paljas mõte viskist tahab mu seedetrakti jälle tagurpidi käima lükata. Lahja vein? Proovime! Jääb- ei jäää- jäääb- ei jäää? Makku ma mõtlen. Jäi!!! Nirvaana! Mõne aja pärast on selge, mis päev on, ka see, et olin eile ka selles baaris püüdnud kõigi ja kõigega tüli üles võtta ja üldse ''tore mees'' olnud. Einoh- uhke värk..... Elu siseneb taas tasahilju mu inetusse ihusse ja päkapikud peas upuvad veini sisse ja lõpetavad sigatsemise mu aju kallal, peas JÄÄB vaikseks! Mõne aja pärast suudan juba süüa ja vaatan ka ringi, et mis maailmas üldse toimub. Elame veel- selleks korraks vähemalt.
Vot selliste asjade pärast jätsin ma joomise ja mul pole pohmelli 18 aastat olnud. St. ma pole ka sellel ajal alkoholi tarvitanud. Päris hea on, isegi väga hea. Töötades Tln. Taksopargis olid eelpoolkirjeldatud sündmused vägagi tavalised.
_________________ Iga asi tuleb omal ajal või siis natuke hiljem.
|