Tänane kuupäev Pühapäev 25 Veebr, 2024 17:32

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 3 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Chrysler Voyager
PostitusPostitatud: Neljapäev 07 Aug, 2008 21:48 
Eemal
Kasutaja
Kasutaja avatar
1997 Chrysler Grand Voyager

Liitunud: Kolmapäev 31 Jaan, 2007 22:22
Postitusi: 891
Asukoht: L-VIRUMAA
http://www.autoleht.ee/node/1354 siin ka väike ülevaade!

_________________
Ei ole halba ilma heata! Raha paneb rattad käima!!!


Tagasi üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: Pühapäev 10 Aug, 2008 20:52 
Eemal
Klubi juhatus
Klubi juhatus
Kasutaja avatar
2001 Chrysler Grand Voyager

Liitunud: Teisipäev 11 Apr, 2006 19:14
Postitusi: 1875
Asukoht: Lõuna kandis enamjaolt
Minu kommentaarid:

Miinused:istmeid raske välja võtta
Ei saa aru, mismoodi raske, kas kaalu poolest? Istmed käivad ju eriti lihtsalt välja!

rooliots välimine 1326.-eek
Minuarust maksab see paarsada krooni.

Roolilati vahetus on kallis.
tartu TOPPARTSIS letihind 5000,- eek, kas on kallis?

ühe pihusti vahetus võib maksma minna üle 10 000 krooni.
Seda kindlasti esinduses, esinduse hindadega. Minul läks vahetus maksma u.mingi 400,- eek, pihusti oli omal olemas.

pikkade otste läbimiseks ideaalilähedane reisivahend
Väga nõus.

_________________
Sharan on taburet ja Galaxy on ford!


Tagasi üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Chrysler Voyager
PostitusPostitatud: Kolmapäev 01 Juul, 2009 8:24 
Eemal
Kasutaja
Kasutaja avatar
1995 Jeep Grand Cherokee

Liitunud: Pühapäev 23 Sept, 2007 11:39
Postitusi: 1472
Tehnikamaailmas siis tutvustav jutt meie levinumast mudelist: Chrysler Voyagerist
.
Pilt
.
Voyageri populaarsus ja probleemid
Kasutatud auto / Jaanus Vint

Chrysler Voyager on tänu oma ruumikusele ja mugavusele jätkuvalt üks populaarsemaid suuri mahtuniversaale, mida ka meie tänavapildis õige sageli kohata võib. Auto menu püsib hoolimata asjaolust, et töökindlusuuringutes kõvasti materdada saanud masina kehvake tervis on üldtuntud tõsiasi.

Chrysler Voyager III ja IV (1995–2008)

Sõpradest Voyageril puudust ei ole – see on Lääne-Euroopa müügistatistikates üsna kõrgel kohal ning levinumaid ameeriklasi Eestiski. Ameerikalikult pehme vedrustuse pakutav sõidumugavus, mahukas kere ning rohke lisavarustus on omadused, mis inimesi nende autode juures enim köidavad.
Chrysler Corporationi mahtuniversaalide paar Dodge Caravan–Plymouth Voyager kuulus 1983. aastal debüteerides esimeste omasuguste hulka maailmas. Uudne kontseptsioon osutus populaarseks ning Voyager võtmetähtsusega mudeliks, mis Chrysleri pankroti äärelt uuele edule tõukas. Kandiline, kingakarpi meenutava kerega sõiduk sai 1990. aastal kergelt ümardatud nurkadega järglase; täiesti uus senisest suurem mullikujuline mudel debüteeris 1995. aastal. 2000. aasta uuenduskuuriga paisutati auto vorme veelgi ümaramaks, nurgeline kuju naasis aasta eest koos värskeima, V generatsiooni autoga. Täna keskendume nn ümaratele Voyageridele, 1995–2008 toodetud III ja IV põlvkonnale.
Chrysler Voyagerina tunti seda autot 90ndatel aastatel küll Euroopas, kuid mitte USAs – seal kandis see nimesid Plymouth Voyager, Dodge Caravan ja Chrysler Town & Country (viimane oli 6silindrilise mootoriga luksuslik tippmudel). DaimlerChrysler likvideeris 2001. aastal Plymouthi margi ning sellega seoses muutus Voyageri marginimi ka ookeani taga Chrysleriks. USA mudelid valmisid kodumaal, Euroopa vajadused kattis Austria tehas.

Mugavus ennekõike
Valida on lühema ja pikema kere vahel, viimase nimest leiab sõna Grand ning sellele on lisatud keskeltläbi 30 cm (auto kogupikkus on ligi 5,1 meetrit). Erinevus avaldub Grand Voyageri suuremates istmevahedes ja pakiruumis – pikas keres on piisavalt ruumi, et reisida seitsmekesi koos pagasiga, samas kui lühemast on sellistel puhkudel asja pigem viiekohalisena.
Esimeses istmereas on mugavad käetugedega kapteniistmed; ülejäänud kahes võivad olla kas kaks kapteniistet või kahe- ja kolmekohaline sohva. Huvitava lahendusena on kahes esimeses istmereas vahekäigud, mis võimaldavad Voyageris nagu bussis sõidu ajal ringi liikuda või paigutada sinna osa kaasa võetud kottidest. Reisijatele on Voyager meeldiv paik, avarust jätkub ning mugavad istmed on pikema reisi jaoks justkui loodud, pehme vedrustuse õõtsumine mõjub uinutavalt. Kere on lai ning külgsuunalist ruumi on piisavalt ka kolmekohalisel tagaistmel. Küll aga võivad pikemad reisijad lühikeses Voyageris põlveruumi pärast kurta.
Sõiduomadused on ootuspäraselt mugavad. Raske ja õõtsuva autoga kurvidesse kiirustades hakkab ootuspäraselt kõhe, kuid selle pärast ei sobi Voyageri hukka mõista. Kui autot sihtotstarbeliselt ehk pikemateks maanteesõitudeks kasutada, siis tuleb ta oma ülesannetega suurepäraselt toime. Voyager justkui ei lakkaks hetkekski olemast mugav, sellega sõitmine on sundimatu tegevus; auto on vaikne ja ebatasane tee ei häiri. Linnas manööverdamist segab mõistagi auto gabariit, mille ulatust pole alati kerge hinnata.
Et sõit oleks muretum, on auto kõiksugust varustust täis pikitud – leidub topsihoidjaid, laekaid (sh lukustatav sahtel kõrvalistuja istme all), elektripistikuid, lugemislampe, konkse ja nagisid. Puudu ei tule ka muudest lisadest, eriti siis, kui tegu on luksuslikumate varustustasemetega, nagu LX või Limited.
Vajadusel saab auto õige mahukaks kaubikuks muuta, kuid pikka aega oli selle eelduseks kergesti eemaldatavate (kuid raskete) istmete autost välja sikutamine. Mahtuniversaalide turul on varieeritavus pool võitu ja kuna mitmele konkurendile ilmusid kavalad istmete kokkulappamise süsteemid, pidi selle saama ka Grand Voyager. 2005. aastal debüteeriski nime Stow’n’Go kandev istmete korraldus, mis võimaldab auto lihtsalt kahekohaliseks muuta. Paraku tähendas see lõppu nelikveolisele variandile AWD, sest tagasilla jõuülekandele ei jätkunud põhja all enam ruumi.

V6 kestab, diisel mitte
Voyagerile on paigaldatud 4- ja 6silindrilisi otto- ning 4silindrilisi diiselmootoreid. Kahest neljasilindrilisest bensiinimootorist väiksemat (2,0) pakuti 2000. aastani ja ainult lühikese kerega Voyagerile; 2,4liitrine oli saadaval kõigile mudelitele. V6-mootoreid oli samuti kaks, kubatuuriga 3,3 ja 3,8 liitrit. III põlvkonna Voyagerile pakuti vanamoodsat tõukurvarrastega (OHV) turbodiislit, mis osteti Itaalia mootoritootjalt VM Motori, IV põlvkonnal asendati see sama firma oluliselt moodsama (DOCH) 2,5liitrise CRD-otsepritsediisliga. 2004. aastal lisandus 2,8 CRD. USA mudelitel diiselmootoreid pole.
Käigukasti sai valida vaid 2,4liitrise mootoriga; kaheliitrine ottomootor ja 2,5liitrine turbodiisel on manuaal-, V6-d ja 2,8 CRD automaatkäigukastiga. III põlvkonna minivani müüdi USAs ka Mitsubishilt pärit 3liitrise V6-mootori ning kõigest 3astmelise (!) automaatkastiga.
2,4liitrisel mootoril kasutati hammasrihma, V6 on varustatud ketiga. Vanematel diislitel kasutati alguses kett-, seejärel hammasülekannet. CRD-l on mootoririhm, hooldusvälbaks on 20 000 ning rihma elueaks 100 000 km. Vahetuse hind koos töörahaga on umbes 7000 krooni ning tehas soovitab samas vahetada ka teist sama palju maksva veepumba. Bensiinimootorite hooldusvälbaks on 12 000 km.
Kõige mõistlikumaks (ning III põlvkonna puhul levinuimaks) valikuks on V6, 2,4liitrine on ökonoomsem ainult väga püüdliku sõidustiili korral. Reaalsuses kulub kütust sama palju ning otsustavaks saavad dünaamilised omadused – erinevalt 2,4liitrisest jaksab V6 vedada ka täislastis või möödasõidukiirendusel. Suur jõuvaru, 6 silindri vaikne tuksumine ning sujuvalt töötav automaatkast muudavad Voyageri juhtimise ameerikalikult muretuks kogemuseks. Et ka tehnilisi probleeme esineb harva, on tegu mootoriga, mida eelistavad asjasse pühendunud.
Aga CRD-mootorid? IV põlvkonna puhul on need populaarsemad ja see on mõistetav – kandes endas moodsale diislile omast kombinatsiooni heast dünaamikast ja väikesest janust, oleks nad selle justkui ära teeninud. Samas kujuneb miinuseks, mis praktikas kütusekuluga saavutatud säästu nullib, vaid A-kategooria detailidena saadaval olevad varuosad, mille hinnad on vastavatest bensiinimootori omadest kohati lausa suurusjärgu võrra kõrgemad. Näiteks 1500kroonise hinnaga rihmarullik (bensiinimootori omast 6 korda kallim), või termostaat, mis 3000kroonisena (ottomootoril 100 kr) ka sageli riknevate detailide hulka kuulub ning mille vahetamine lisaks mainitud summale veel 4–5 töötunni hinna nõuab.
Kallite varuosade kõrval on halb ka asjaolu, et neid kulub päris palju. Probleemid puudutavad enamasti 2,8liitriseid versioone. Levinuimad vead on seotud käivitamisega – masin käivitub pikalt või üldse mitte. Põhjus on enamasti toite- (lekkima on hakanud mõni 7000kroonistest kütusepihustitest või uuematel mudelitel kütusefiltri korpus) või süütesüsteemis. Muresid esineb ka turbokompressorite ja hammasrihma rullikutega, 2,5liitrisest mootorist kipub ka õli lekkima.
Vanemat tüüpi diiselmootorit iseloomustatakse tavaliselt kui eriti õnnetut juhtumit. Sellel on palju probleeme (keti katkemine, plokikaas jms) ja varuosad on kallid. Sageli kujuneb soodsamaks osta teine kasutatud mootor kui vana remontida.
Mõningaid probleeme on esinenud käigukastidega – nii manuaalidega, mida peetakse üldiselt töökindlamateks, kui automaatidega. Viimasel juhul võib vea põhjustada mõni leke ja sellest tingitud õlitaseme alanemine. Samuti soovitatakse õli puhtana hoida ning seda tehase poolt ettenähtust sagedamini vahetada.

Kvaliteediuuringute punane latern
Nagu öeldud, ei ole Voyager just kõige töökindlam auto – isegi Chryslerite seas on see üks veaaltimaid, mis pole kaugeltki mitte hea näitaja. Huvitaval kombel pole Voyager siiski ainus „patune“ – jättes jaapanlased kõrvale, näib kehv töökindlus suurte mahtuniversaalide seas pigem reegel kui erand olevat.
Esisild kulub tänu auto massile ja meie auklikele teedele kiiresti. Siin on põhiliseks kulumaterjaliks stabilisaatorvarda puksid, mida kord aastas kindlasti vahetada tuleb. Arvestades detaili soodsat hinda (90–160 krooni) ning asjaolu, et vahetamiseks ei kulu aega üle paari minuti, on tegu väikese probleemiga. Tüüpilisteks veakohadeks on veel stabilisaatorvarda liigendid, sisemised ja välimised rooliotsad, šarniirid ning õõtshoova tagumised puksid; mõnikord on tulnud vahetada amortisaatorite tugilaagreid. Ka muud esisilla detailid on soodsate hindadega ning tänu silla lihtsale ehitusele (see on MacPherson-tüüpi) hõlpsasti vahetatavad.
Soovitatav on esisild kord aastas üle vaadata – tõenäoliselt vajab mõni mainitud detailidest juba vahetust. Kui pikem paus sisse jätta, jõuavad vead kuhjuda ning ebameeldiv üllatus võtab suuremahulise sillaremondi kuju. Nelikveoline mudel töökindluse ja kulude poolest oma esiveolistest sõsaratest ei erine.
Voyageri tagasild on liiga lihtne, et seal midagi katki läheks – mida halba saaks kahele poolelliptilisele vedrule toetatud talaga juhtuda? Tõsi, III põlvkonna autol saab, aga vaid siis, kui hakata asja keerulisemaks ajama ja lisada autole nivooamortisaatorid. Need võivad rikki minna ning maksavad 7000 kr/tk. Saab ka odavamalt, asendades need tavaliste amortisaatoritega – võidab hinnas, kuid täislastis autoga kaotab sõidumugavuses.
Üheks probleemide allikaks on roolilatt, mis võib hakata lekkima või kolisema. Mõlemal juhul on lahenduseks lati vahetus – see on omasuguste seas väga odav (vähem kui 5000 krooni), mistõttu pole vana remontimisel mõtet. Autodel, millel on taga trummelpidurid, võivad need kinni jääda; ka käsipidur ei pruugi alati parimas vormis olla.
Elektrivigadest olgu kõigepealt mainitud elektriakende ja keskluku mootorite rikked ning tagaluugi mikrolüliti, kuhu kipub vesi pääsema. Katki kipub minema elektrilise lükandukse avamist-sulgemist võimaldav juhe kimbus, mis ust kerega ühendab. Viga on lihtsalt likvideeritav kas või jootekolvi ning väikese juhtmejupi abil. Streigivad ka ABSi ja õhkpatjade andurid, esineb muidki elektrimuresid.
Kerel on läbiroostetamise puhuks seitsmeaastane garantii. IV põlvkonna auto korrosioonikindlus on hea, vanemale mudelile teeb rooste rohkem liiga. Ka üldises plaanis võib lõpetada tõdemusega, et uuem mudel on parem valik – see on vastupidavam ning ka omadused on progressi käigus paranenud. B-osade saadavus on hea; originaalvaruosade hinnatase esinduses on keskpärane, kuid kuna neile kehtib kaheaastane garantii, soovitatakse kasutada pigem neid.
Ameerika sõidukid on ikka pakkunud eurooplastele vähese raha eest palju autot. Voyager pole mingi erand, oma raha eest saate tõepoolest palju metalli, plasti ja mugavusvarustust.
Valik on väga lai, müügiks pakutakse sadu autosid. Odavaima ümara kerega Voyageri võib saada umbes 40 000 krooni eest; IV põlvkonna autode hinnad algavad 100 000 kroonist ning küünivad 400 000-ni. Mahukam ja üldjuhul ka paremini varustatud Grand on tava-Voyagerist natuke kallim.

_________________
EV põhiseadus: § 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil


Tagasi üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 3 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Hüppa:  
cron
POWERED_BY
Chrysler Club Estonia