Tänane kuupäev Neljapäev 28 Mär, 2024 15:57

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Niiluse Kruiis
PostitusPostitatud: Laupäev 21 Nov, 2009 0:02 
Eemal
Klubi juhatus
Klubi juhatus
Kasutaja avatar
2001 Chrysler Sebring

Liitunud: Teisipäev 09 Mär, 1971 8:00
Postitusi: 2510
Reisiplaane tehes otsisin internetist infot, et mis ja kuidas. Olime ju minemas esimest korda Mustale Mandrile. Reisportaalides olid mõned märkmed, vihjed, aga ei midagi täpsemat. Seega otsustasin et kirjutan ise pikema jutu sellest reisist. Mõtteks see olekski jäänud, kui Mari poleks märkmete tegemise enda peale võtnud. Nüüd, aasta hiljem sai see ka arvutisse toksitud koos endapoolsete täiendustega.
Kui kellelgi on plaanis minna laevaga Niilust mööda kruiisima...loodan et on abiks :)
Reisiks TopToursi korraldatud nädalane reis.
Lennukiga Tallinn - Luxor - Sharm el Sheikh - Luxor - Tallinn.
Laevaga Luxor - Assuan - Luxor.
Aeg: Novembri esimene nädal 2008.
Pilte saab näha SIIN

LEND JA ESIMENE ÕHTU
Lend oli tavapärane (lennufirmaks Eurocypria, millel ühtegi lennukit alla sadanud pole, erinevalt teistest Küprose firmadest), teenindus meeldiv.
Maandumise eest 10 palli süsteemis 6.
Lennujaam ja toll: Eestlased aetakse ühte ritta ja hakatakse viisasid jagama. Valitseb paras segadus, tolliametnikud lobisevad mobiilidega (mille helinateks on kuulsad islamilaulikute hitid) Viisad, mille eest võetud ka korralik vahendustasu, on kõigil TopToursile tasutud. Sellest hoolimata viimasele 6-7 inimesele viisasid ei jagu. Ametnikud halikalisevad ja vehivad kätega... Nende ärevuse põhjus selgub hiljem: keegi sama lennukiga edasi Sharm El Sheiki lendama pidanud tegelane on Luxoris maha roninud. Kui viimased Luxori reisijad olid lennukist väljumas, leitakse lennukist ka üks giidi välimusega neiu, kes teate eesti keeles mikrofoni ütleb, kuid on juba hilja – see keegi on lennukist lahkunud.
Lõpuks said kõik oma uhke viisakleepsu passi, mis veel kolme tolliametniku poolt erinevate uste juures üle kontrollitakse. Viimane neist konsumeerib ühe meie reisiseltsilise käest pastaka naeratuse saatel: „thank you lady“.
Kohvrid on kenasti kohal. Meie kaks „blondi“ reisiseltsilist jäävad oma sumadane ootama millegipärast lindi äärde, kus särab kiri Bryssel...
Lennujaamatöötajaid on raske eristada, kuna vormi kannavad vaid relvastatud mehed. Seadused ja eeskirjad omavad seal maal soovituslikku iseloomu. Üks ametnikest näitas lahkelt Toptoursi klientidele koha ühe pingi ääres, kus siis kõik kenasti ootasime.
Paarkümmend minutit hiljem vehkis teine mees käega, et mis te siin passite, minge välja!
Seal ootasid meid giidid Heidi ja Bahaa.
Kambad jagati kahte bussi, vastavalt laevadele Rosetta *** ja Sherry Boat *****
Meie kogemused siis Rosettalt.
Bussis selgus et kadunud on ühe reisija kohver (üle aasta esimene juhtum) ja lennukis olnud kolm jänest tunnistas omaks reisbüroo.
Tunni jooksul tuli õnneks välja ka kadunud kohver ning puhkus võis alata!
Sherry Boat seisis kesklinnas, Rosetta aga 10 km eemal kohas nimega Habiba. Sherry miinuseks nimetati kesklinna kära, aga laevad mürisevad nii et olgu nad kasvõi lennujaamas..vahet pole.
Rosettal ootab meid hilisest tunnist hoolimata õhtusöök. Tegemist on rootsi laua tüüpi söömakohaga, kus egiptusele kohaselt iga kausi juures seisab kulbiga mees, kes sulle taldrikule roogi tõstab. Phfff..
Süüa saab normaalselt. Mujal kogetud rootsi laudadele omased hõrgutised ja ülesöömise-ahvatlused puudvad. Reisijatele teatatatkse et valitud lauakohad jäävad kehtima reisi lõpuni. Teeme ruttu vehkat vinguvate hulkurpenskarite lauast, kellel alati kõiges oma valjuhäälne arvamus on.
Kohvi Egiptuses ärge oodake. Igasuguste ahvatlevate nimede taga (türgi kohvi, latte, espresso..) peitub alati lahustuv kohvilurr. Teadjamatel on kohvris kohvipuru ja keeduspiraal! Viimasega soovitatakse ettevaatlikult laeval ümber käia.

I PÄEV

...möödus laevas. Hommikusöök oli kell 8 (nagu hilisemad kogemused näitasid sai sööma ka tunduvalt varem ja tihti õigel ajal tulnuile ei jagunud enam näiteks puuvuilju)
Hommikusel infotunnil kell 10 räägiti paljust. Kohe algas ka ekskursioonide müük millede hinnad jäävad 20 – 90 € vahele. Giidid sellest ei räägi, aga kaldalt võite samad ekskursioonid osta kordi odavamalt. See eeldab aga loomulikult ettevõtlikku hinge või kogemusi.
Soovitati mitte üle pingutada päikesega (mis olevat ka enamuse tervisehädade probleemiks turistidel)
Lõunamaale kohaselt oli päike suht krõbe juba hommikul. Üle tunni ei kannatanud päikesetekil viibida. Aegajalt saab ennast jahutada samas olevas basseinis.
Vastupidiselt tavaolukorrale hakkasime kohe samal päeval liikuma lõuna poole. Teistel reisidel veedetakse ilmselt 2 esimest päeva Luxoris.
Laeval on paar poekest, kus ühes müüakse riideträni ja teises kulda-karda. Riidepoe müüjanoormees (nimi oli Amr) hakkas kohe pakkuma „parima hinnaga parimat kaupa“. Egiptuse stiilis naiste kleidi eest küsis ta 25 € ja oli nõus mulle müüma 20-ga tingimusel et ma teistele räägin et sain talt 25-ga.
Tänavaturgudel maksavad need 5€.
Laevalt soovitan vaid osta T-särke, millele tikitakse sinu nimi. Muu kordub kümnetes kohtades igal pool ja kordades odavamalt.
Kella poole viie ajal jõuab laev Esna lüüsidesse, kus suurte laevade liiklus on täna hõre ja saame läbi kiirelt (olen kuulnud et seal võib ka veeta terve päeva, enne kui läbi saab).
See-eest on väga vilkad paadikaupmehed, kes kasutavad ära laevade aeglast liikumist ja oma paadi laeva külge köitnud, hakkavad tekile loopima erinevaid kaupu. Amr (laeva riidepoe müüja) on oma putka kinni pannud ja teeb hooga laevalael lobitööd: „Ärge neilt ostke! Neil on ebakvaliteetne kaup, mille värvid esimeses pesus maha tulevad jne.“ Tegelikult on kaup igalpool täpselt ühesugune.
Mulle tundus kena üks egiptuse kirjades pleed, mille hinda ka Karu paadimehelt küsis. See, nähes ostusoovi hakkas hoogsalt hindu karjuma ja muud kaupa laevalaele loopima.
25 euro asemel olime talle nõus maksma ainult viis. Vennike teeb paadis hädakisa. Kui Karu ähvardab pleedi alla tagasi visata, jääb ta nõusse. Läheme kajutist raha tooma. Tagasi jõudes oli kaupmees juba pabinas, et on oma kaubast üldse ilma jäänud. Viskame 5 € talle paati, mille peale hakkab ta veel viite nuruma. Need mehed ei jäta ka peale kokkulepet kauplemist. Mõned tekile loobitud kaubad maanduvad tagasi sujuvalt vees.
Laevale nad ronida ei saa, kuna kõike jälgib automaadiga relvastatud turismipolitseinik.
Eemalt paadist jälgis kõike üks mees, pastakas ja märkmik pihus. Kuna Egiptuses puudub igasugune maksusüsteem – ei ole tulu- käibe- ega muid makse, siis ilmselt see oli paadikaupmeeste obrokikorjaja.
Amr tuli pärast kurtma et mina – tema „best friend“ olen ta karjäärile kohutva põntsu andnud. Tema ei olevat poe omanik, vaid müüja, kes on seal aasta otsa olnud ja poe omanik nüüd tema lahti laseb teada saades et tema lasi mul paadikaupmeeste käest ebakvaliteetset kaupa osta. Tema oleks selle pleedi mulle müünud isegi nelja euroga. Ütlesin et too aga välja. Ma ostan kohe ära. Siiski pole õiget värvi ja ta lubab selle kindlasti hankida, mis aga jääb reisi lõpuni jutuks.
Hiljem selgus et noormees on laevas alles teist nädalat. Nad pidavat seal üldse tihti vahetuma.
Esna lüüside läbimine on aga omaette vaatamisväärsus. Kaks laeva sõidab sisse kitsasse kanalisse , väravad suletakse ja veetase hakkab tõusma. Asi käib suht kähku ja varsti avatakse esimesed väravad ning laevad sõidavad välja.
Jälgisin kohalikke ametimehi ja nägin, et käib ka seal obroki jagamine. Üks prillitatud tegelane jälgis laeva sissesõitu ja juhatas kinnitusköite sidumist. Laev paigas sai ta mingi summa pihku. Sama kordus teise laeva juures. Teised kolm ametimeest lobisesid rõõmsalt eemal ja ei teinud töökohustustest väljagi. Mees, kes nutsu kokku korjas jagas selle kohe sealsamas teistega ära. Ilmselt „palgalisa“. Kohalike palgad pidid olema sümboolsed (algavad 300.- Egiptuse naelast kuus; kurss u2,5) ja elatist tuleb endal teenida. Siit ka ise-võtan-jagan süsteem. Ega nende kommete ja temperamendi ning kaasasündinud kavalkrutskite puhul oleks ametnikel makse äärmiselt keeruline koguda... küll lapsed nälgas, naine suremas, no kuidas sa võtad nihukeselt veel viimase.
Eeslid, koerad-kassid ja lehmad on kole kondised. Hale vaadata. Kuigi, sellise kuumusega on nuumloomal ilmselt raske elada. Ehk on sale joon tingitud kliimast. Ilmselt nad ei lähegi paksuks. Kohalikud inimesed ei paista samuti erilise priskusega silma, kas siit hüüdnimi turistile „valge vaal“, sest need on reglina valged ja suured kogukad...
Esmaspäeval oli veel tutvumisõhtu kus selgus, et enamus eestlasi olid kas vallalised või vallatud.
Õhtul hiljem saabus laev Edfuśse kuhu jäime ööseks ankrusse.
Karu koos kaaskonnaga käis ka maal. Mina magasin „pipranapsu“ välja mis nad mulle arstirohuks kõhulahtisuse vastu sisse jootsid... ega mina ei teadnud, et kogu klaasitäit ei pea ära jooma. Rohi ju.

II PÄEV

Peale hommikusööki suundume Horusé templisse, et saada ettekujutust templist kui sellisest üldse. See on ainuke tervenisti säilinud tempel üldse ja seda ka ainult tänu sellele, et oli 19sajandi alguseni peaaegu üleni liiva alla mattunud.
Kui mõelda Egiptuse ajaloo peale ja sellele, milline kultuur on kuuldavasti olnud... no tehke oma ainuke tempel ometi korda. Kunagi olid selle seinad värvitud kujutisi täis, lipud lehvisid... ega palju polekski vaja: üks osa, no paar sammast sees taastada, osa fassaadist, kangast lippude jaoks...
praegu on kõik templid ühtlast liivakivi karva, hea, et kirjad ja jutud on kivisse raiutud – need on jätkuvalt näha.
Aga kujutades ette, mis värvikirevus seal kunagi oli, kullatud kujud jne. Miks on kogu see uhkus ja rikkus lastud maailma laiali tassida? See kõik peaks olema rahvuslik uhkus ja aare ning igavesti oma kohal eksponeeritama.
Elamus on tempel küll praegugi. Kuid kuidagi vaene, kerjuslik elamus...
Templist kultuuri saanud satub turist šaakalite küüsi nn.turukadalipus. Pealesuruv ja jõuline kauplemine hästi haledate nägudega müüjate poolt ei ole parim kogemus ühe tagasihoidliku eestlase jaoks. See on esialgu korralik šokk.
Üldse on iga vaatamisväärsuse juures sissepääs eraldi ja väljapääsemiseks tuleb läbida ca 500m suveniirikaupmehi. Sellega tuleb arvestada ja hiljem leiutasime juba igasuguseid nippe, et neist tüütustest lahti saada. Kui aga midagi silma jääb ja tahan, siis saadan oma turvamehe tegudele. Enamus kaupa mis keegi kokku ostab osutub hiljem ikkagi emotsiooniostuks ja sellele ei ole mõtet raha raisata. Kauplemis-stiili juures, mida kasutatakse, on ratsionaalsus kiire kaduma. Kui aga hoida pea selge ja tuletada meelde enesele, et sitsiriidest õmmeldud ja ohtralt tikitud ning litritega üle puistatud esemeid ei lähe meie koduses kliimas niipea tarvis, siis õnnestub kohvrit saastaga mitte koormata.
Puuvill on Egiptuses üks kolmest sissetuleku allikast (esimene on turism ja teine nafta). Kohalikud puuvillased tooted võivad osutuda täiesti kvaliteetseteks ja korralikeks kuid ettevaatust hiina nänniga mida samuti serveeritakse kohaliku puuvilltoote pähe.
Kaupmehed riietavad sind vägisi. Kui midagi vaatama jääd võid langeda pika ja piinarikka kauplemise, kätest tirimise ja hädaldamise ohvriks. Tehakse kõik, peaasi, et „rahakott“ niisama minema ei läheks. Ta tüütab su nii viimse piirini, et oled nõus niisama mingi raha loovutama – jäta mind ainult rahule.
Kaupmeeste ohjamiseks ongi turismipolitsei. Kõigil on püstolid vööl või püssid õlal. Ilmselt kohalik ilma tukita ei taltu.
Turukadalipust pääsenud, sattusime kaarikujuhi küüsi. Minul oli õlgadel Marokost saadud valge rätik mis on ka siin kohalikel peas. Kutsar hakkas seda mulle nende kombel pähe mässima. Seejärel tiris ta mu kättpidi oma kaariku juurde ja käskis „leidi“ sisse ronida. Kuna kogu grupp oli ka seal ja seda nalja pealt jälgimas siis julgesin kaarikusse pugeda – ära ikka ei varastata. Seejärel sätiti Karu kutsari pingile, rakmed kätte. Vana haaras Karu käest fotoka ja kukkus klõpsima. Siis pidin mina neist kahest pilte tegema, et „frend“. Loomulikult ei ole seel lihtaslt külalislahkus või turistidele heast südamest etenduse andmine. Mõmmile müksati külge ja tehti juttu rahast. Andis ühe USD, mille peale tuli väga häälekas nõudmine veel üks dollar lisaks anda. Lasime jalga.

Laeva tagasi jõudes selgus, et üks turist on puudu. Bahaa sõitis tagasi templi juurde teda otsima... turist oli meie grupist ja muidugi mõista rõõmsalt laevas, ainult pardakaarti, mille alusel nad päid loevad, ei olnud tagastanud... pooletunnise hilinemisega asusime teele Kom Ombo templi poole.
Kuna keskpäeval läheb tõesti palavaks, siis oleme meie pidanud pärastlõunal nii tunnised siestad jahedas kajutis. Kosutav.
Karul läks kõht lahti. Saab kaks tabletti, hiljem ka pipraviina. Kaasvõitlejad lubavad aidata koirohunapsuga kui tõbi peaks edasi vaeva tegema. Õnneks saab asja niisama jutti.
Kom Ombo templit imetleme meie kaugusest. Küll aga paneme jala maale ja läbime järjekordse „kadalipu“. Ole ainult mees ja kauple ning sitsi- karda ja kulinaid sajaks kilode kaupa. Kahjuks ei tee Eesti turistid kohalikele sugugi rõõmu – loomuomane praktilisus saab ka seekord võitu hääleka pakkumise ning kurbade lugude üle.
Giid on meile soovitanud üht kohvikut mille otsinguile ka asume. Kohvik leitud teeme esmalt rõõmu kahele kaamlivarsale mingeid taimetutte söötes. Kaamlite peremees saab toidetud taaladega. Rahul ja söönud on mõlemad.
Sätime ennast sisse kohviku seinte äärde sätitud patjadele. Idamaa stiilis on see ehitatud villastest vaipadest, vaibad on ka põrandaks. Siin saab 8 kohaliku raha eest „türgi kohvi“ (hiljem jäi hind küll 10 naela sest tagasi ei ole kohalikel peenraha kunagi anda – giid arvas, et ehk nad söövad seda (peenraha)). 10 raha eest saab värskelt pressitud mahla ja 14 raha eest segumahla.
Proovime ka vesipiipu. 8 naela lugu. Olustik on võimas ja selle raha eest soovitan ka neil, kes ei ole piibutõmbajad see tükk ära teha. Siiani kõige positiivsem kultuurišokk reisil. Tulevad ka pillimehed, kelle lugu on ajaliselt märksa lühem kui annetuse kogumine peale lugu 
Tagasi laeva minnes saame jälgida laevade manöövreid. Meie laev on eemaldunud jõele et välja lasta teised laevad mis minema sõidavad. See on omaette peen vangerdus ja jälgimist väärt. Suurte ujuvate hotellide täppisujumine. Kahe laeva vahel on hetketi vaid sentimeetrid...
Õhtusöögil ootab meid ees üllatus. Tavapärase rootsi laua asemel on saal kaunistatud, küünlavalgus. Saame osa kolmekäiguslisest õhtusöögist. Selgub, et laeval on noorpaar ja peetakse pulmi.
Pruut on kohalik, kombekalt kaetud ja pearätikus. Restorani personal esitas kohaliku folkloori rütmilise trummi saatel. Vahva.
Sel õhtusöögil pakutakse ka veini. Tavaliselt on valikus (joogid lõuna ja õhtusöögil kõik lisaraha eest!) vesi, karastavad Cocacola, Fanta ja Sprite ning õlu. Õlu on Stella, Egiptuse enda toodang ja täitsa joodav.
Õhtul hilja randume Assuanis.

III PÄEV

Peale hommikusööki 8,00 ronime bussi ja algab suur ekskursioon.
Esmalt külastame jumalanna Isisele pühendatud templit Agilkia saarel. Sõit sinna on mootorpaadiga ja paadile minek on omaette elamus. Nagu ikka on iga teenuse jaoks ühe asemel kümme pakkujat ja omavahel nad karjuvad ja tõuklevad. Nii siingi: paadid surutakse jõuga kai äärde üksteise vahele kusjuures kõik käib paadirüseluse ja mootorimürina kakofoonias mattudes kenakesti diislivingu pilve... Lisaks päike mis juba pool üheksa hommikul on küllaltki krõbe.
Paadid on vaatamata väga väsinud ilmele tublid ning saarele jõuame suht ruttu. Seal kai ääres algab sama kaklus koha pärast. Tuleb hoida näpud paadis ja vaadata, et teise paadi küljega põrgates obadust selga ei saaks... Kogu elu siin kõrvetava päikese all on võitlus.
Jõudnud templisse veendume me, et tegu on enam-vähem sama ehitisega mis eelminegi. Kogu kompleks on ümber toodud seoses Assuani paisu ehtiusega kui see vee alla jäi. Nad võtsid selle lahti 40 tuhandeks tükiks, tõid 500m kõrgemale saarele ja panid uuesti kokku ühtlase liivakivi karva ehitiseks. Värvi jaoks ei piisanud ka ilmselt rahvusvahelisest koostööst...
Templit ja selle ajalugu kirjeldagu ajaloolased, mina jääksin sellega hätta. Piirdun siis faktide ja emotsioonidega mida on võimalik saada ühelt reisilt.
Tagasiteele asumine oli veelgi närvilisem ja kohalike omavaheline kisa kurjem ning ehmatavam. Kuna meie Egiptlasest giid Bahaa jäi suht rahulikuks siis andis see enesekindluse tagasi ja me lihtsalt ootasime ja ootasime kuni paadimehed oma kraaklemise lõpetavad ning meie paat sai kai äärde kinnituda ning ronisime paati. Üks nuubiavärvi paadimeestest hakkab kohe kauplema puidust-, riidest- ja krt teab millest tehtud käevõrudega. Ühele rändpenskarile õnnestub tal ka posu neid maha müüa.
Paadis võtsime laulu üles . Et ilmselt närve rahustada. Tuleb välja, et Eestlane on jah laulurahvas... stressi olukorras ja laulma.
Uuesti sadamasse jõudes tuli üle elada viimane ja kõige vihasem „paaditurniir“. Kusjuures ei loe see, et üks paat tuleb turistidega ja teine võitleb mootori täiel karjel tühja paadiga kai äärde... Diislikärsahais, kohalike ka-ka-ka-hala-ba kakofoonia, äkilised paadikokkupõrked... tekkis tahtmine plehku pista, aga kuhu sa pistad...
Kõike tuleb võtta huumoriga, vaatad olukordi nagu tsirkust. Turistile nad häda ei tee – turist tähendab raha.
Parklasse suundudes ümbritseb meid hetkega kohalike kauplejate parv kes üritab pähe määrida sitsist kalabejasid, pärleid, rätikuid-salle ja kõiksugust muud hiljem mitte tarvitatavat kola. Eestlased võtavad ringkaitsesse.
Tagasi bussis tunnen kergendust – konditsioneer on töös olnud, buss meeldivalt jahe ja bussijuht müütab vett: 1USD = 2väikest pudelit. Mootorsõidukeid seal maal välja ei suretata, kuna on vaja konditsioneere sees hoida. Bensiin ei maksa ka suurt midagi.
Assuani tammi peal käik oli intsidentidevaene. Filmida ega zuumiga pildistada ei lubata kuigi internetis on (kasvõi Google kaardil) kõik kenasti olemas. Kuna aga kohalike internet pidi enne-Kristust-aegne olema võib arvata, et kohalikud seda ei tea.
Kivimurrus kogesime obeliskide tegelikku suurust ja oleks tahtnud kila-kola asemel paar ruutmeetrit graniitplatsi kaasa haarata. Siin murtakse rohelist ja roosat graniiti.
Tagasiteel külastasime papüüruse poodi. Pidi küll olema muuseum... aga suht ruttu läks müütamiseks. Siin saab lõpuks ettekujutuse, milline võis näha välja tempel tegelikult – kõik need värvid ja fantastilised maalingud... miks ei ole ühtki nurgakest ega sammast sama moodi eksponeeritud!!?
Õhtu veetsime Nuubia külas peredes. Esimeses peres sai nautida karkateed (hibiskus). Seda juuakse soojalt ja külmalt ning magusalt. Lasti käes hoida krokodillipoega (u 50 cm pikk 2a vanune) Majas võisime ringi tuulata oma suva järgi. Uusrisime kööki ja selle „võimalusi“. Oli olemas külmkapp ja konditsioneer, kuigi päevi näinud. Õhu liikumine majas ja tuluke külmkapil näitasid nende töökorras olekut. Elamine oli askeetlik. Puhtust ei pea Nuubialased väljaspool maja ilmselt millekski. Küla visiitkaart, sadam koos kõrge trepiga, oli täis tuulest viidud plasttaarat ja kasutatud ühekordseid topse. Seda kraami vedeleb ka ülejäänud külas silmapaistvalt palju. Kaamelite poolt tekitatud miiniväljad ei häiri – see on looduse loomulik ringkäik.
Mul oli vaja kasutada wc-d ja see on täiesti olemas. Kahhel seinas ja põrandal. Selles ühes suures ruumis on kükitajale mõeldud pott ja valgele turistile istepott. Oleksin pidanud kasutama esimest, sest selle juures oli kraan ja voolik. Teise lähedal paberit ei leidunud. Muidugi tuleks siis ka ilmselt pükstest eelnevalt vabaneda... või kuidas see puhtuserituaal potil käib? Kuivatada pole millegagi, soe kliima ju 
Teises peres saime suurema krokuga pilte teha. See pandi iga soovija õlale ja elamuse eest ei olnud kahju annetuspotti krõbisevat pista.
Nuubia algkoolis õpetati meile numbreid 1-10-ni araabia ja Nuubia keeles ning araabia tähestikku.
Kellel meelde ei jäänud sai ihunuhtlust. Tüdrukud saavad bambuskepiga vastu peopesasid, poisslapsed pannakse näoga seina äärde käed vastu seina ja peavad oma ihunuhtluse istmiku kaudu vastu võtma.
Tore oli näha kihutavaid kaameleid, kahju et nendega lähemat tutvust plaani polnud võetud.
Õhtul väisasime omapead Assuani. Just väisasime, sest päevavintsutustest ja päikesepaistest tülpinud eestlaste jaoks oli kohalik kraakparv liiast – põgenesime laeva tagasi.

IV PÄEV

Puhanuna ja hommikusöögist kosunud, suundusime Assuani turule. Olles juba karastunud turistid peksime mängleva kergusega pealetükkivaid kaupmehi eemale.
Hinnad on košmaarsed. Need, mida esialgu pakutakse. Kes tingida ei taha ja oska, sel pole Egiptusesse asja. Kohutav närvikulu mis lõpeb suure tõenäosusega hilisema peavaluga.
Meil oli kaasas Oo-Suur-Ja-Võimas-Tingija (Karu), kuid isegi tema väsis lõpuks ära. Vürtsipoe ostu kogusummaks oli ca 500.- krooni. Lõpuks saime asjad kätte 220.- eest ja seegi ei olnud ilmselt parim hind. Müüja jooksis peale tehingut tänavale järgi ja hakkas lunima kahte dollarit teenindustasuks...
Kodust kingituseks soovitud vesipiibu poes veetsime kena tunni. Alghind jälle košmaarne kuid olime enne uurinud kohaliku giidi käest et mis hinda võiks maksta ja selle ka maksime. Normaalse vesipiibu saab 80-100 kohaliku raha eest kätte. 10 naela maksab tubakapakk, sütt ei soovita sealt tuua, pidi jama olema (lennujaamas müüdi tubakat 5 naela pakk).
Muidugi on ka pakkumises eriti uhkeid nikerduste ja kullatud klaasiga piipe kuid neile ei hakka hammas peale. Kollektsionääridele või siis eriti uhke kodusisustuse omanikele ehk küll.
Leidsime tõhusa viisi varjus jaheda vee nautimiseks: kui kaarnad kohale lendasid ja väga pinda käima hakkasid võtsime meie laulu üles. Paar korda „sepapoisid“ ja kohalikest lahti me saimegi. Vaatasid meid imelikult – eks vist hullud. Hea tõhus relv ja eestalsed on ju tuntud laulurahvas.
Meie meestel ajas harja punaseks laevas pakutava õlle hind: 25 naela ca 60.- krooni purk. Poole reisi peal olid muidugi isiklikud varud otsas ja uurisime giidilt, et kas on võimalusi. Seekord rääkis eesti giid meile „ametlikku juttu“, et osta saab passi alusel viisa sisse löömisest 48 tunni jooksul 3 korda. Kuna meie passid korjati vastuvõtu lauas ära (need saab tagasi kui laeval tarbitud teenused ja joogid ära makstud) siis peame meie ilmselt maksma alkoholi poes mingi lisaraha. Pood pidi asuma kusagil tänava otsas.
Tegelikult saab õlut praktiliselt igast „poest“ kus näed vett ja limonaadi. Küsimuse peale "kas õlut saab?" Hakkas mehike kätega vehkima, et alkohol on "mamnue" ja see tuleb lennujaamast tulles ära osta ja üleüldse..palju vaja on?". Tõsi küll, ost ja tingimine võttis pool tundi ja õlled pakiti musta kilekotti, et „keegi ikka ei näeks“.
Laeva meeskonnale ei meeldi kui tuuakse jooke (sealhulgas ka vett, mis on laevas 8 raha ja mujal 2-3) väljast, seetõttu peitsime õlled kaamerakotti ja kaamerat hoidsime käes. Meeskond ei saa keelata toomist kuid nende sissetulek jääb saamata... Oma toodud jookidega ei maksa kindlasti sööma ega baari minna – tarbisime neid kajutis ja päikesetekil. Meie olime veel eriti delikaatsed ja ostsime sama marki vett ning õlut mis laevas pakuti (mis on nagunii parim saadaolevaist nagu giid seletas).

V PÄEV

Hoolivus on ehtne. Bahaa, olles kuulnud et Karu on haige ja magab kajutis, tuli ise vaatama, kui hull asi on. Et tabletid juba sisse võetud ja Karul nägu naerul, siis saadeti meile kajutisse teed sõber Mahmudiga, kes veel üle küsis, kas kõik ikka korras on.
Nad on hoolitsevad ja püüavad väga, et olemine laeval võimalikult mõnusaks teha.
Täna õhtul oli Egiptuse õhtusöök. Restorani ees võttis personal turiste vastu tantsu ja lauluga. Sai osta „erilist“ jooki nimega Sangria (20 kohalikku raha ehk 50 krooni) Andku kohalikud mulle andeks, kuid see oli moosivesi puuviljatükkidega, millele oli näidatud veini. Kohalikud söögid on toitvad, kuid tagasihoidlikud. Mõeldes täna nähtud vürtsipoodidele ei saa aru miks?
Samas pole mujal maailmas näinud kõrvuti India ja Itaalia restoranidega Egiptuse omi.
Hindadest veel: Kui kohalikule maksab tavaline leib (meenutab meil müüdavat Gruusia puri leiba) 5 piastrit, siis turisti käest tahetakse 1 € . Hinnavahe... 10 senti vs 15 krooni.
Valged inimesed on siin kõndivateks rahakottideks.

VI PÄEV

Alustasime päeva päikest nautides. 8:30 (peale hommikusööki, mis algab tavaliselt 8:00) olime kõik päikesetekil. Kell 11 oli juba nii kuum et rohkem ei kannatanud. Kohalikud räägivad, et nii soe neil sel ajal tavaliselt ei ole. On novembri esimene nädal. Päeval on olnud sooja ca 45˚ öösel langeb temperatuur kõvasti ja kõik poevad soojadesse kampsunitesse.
Pärastlõuna veedame Luxoris. Külastame Karnaki templit. Siin tekib sammassaalis võimas tunne. Suur ja kõrge. Kokku 134 sammast. Inimene tundub siin nagu sipelgas rohukõrte vahel. Fakte ja aastaarvusid sai isegi teadjatele liiga palju, mis veel minusugusest võhikust tahta. Ajalugu vaadake internetist.
Templi juurest ära sõites märkasime 6-te soomukit sõduritega. Kõigil ümmargused kiivrid peas ja püssid seljas.. Üldse on iga templi juures relvastatud valve. Kas tõesti turistide kaitseks? Ära pole neist templitest enam midagi viia. Kuldehted ja väärisesemed on ammu mööda ilma laiali tassitud või erinevate riikide muuseumites. Külastasime kogu grupiga ka parfüümipoodi. Juba sisse astudes lööb hinge kinni. Tegu on parfüümiõli tootmisega, mille baasil valmistatakse (ise uhkustavad et kõiki) parfüüme.
Kauplemine on idamiaselt viisakas. Vene keeles. Siin on venelaste pikka kohalolekut tunda. Pea igal pool saab selles keeles hakkama.
Viisakalt pakutakse lõhnapoes istet pehmel pingil. Pakutakse jooke (piparmünditee, türgi kohvi või puanane karkade tee). Räägitakse õlidest üldse ja nende kasutusviisidest (alusõli, lõhnasegu, med. õli). Seejärel saame lõhnaproove. Osasid esitlevad nad ise oma käest, hiljem saad ise kõike veel proovida, millist aga tahad. Tegelikult oli peale neljandat lõhna pea laiali otsas. Ei aidanud isegi kohvipuru nuusutamine.
Hinnad: 60g õli= 20 USD, 100g õli= 35 USD, 200g õli= 60 USD. Meie rahas vastavalt umbes 220.- 385.- ja 660 krooni.
Samas poes puhutakse pisikesi parfüümipudelikesi. Käsitöö protsess leidis aset klaasist toru ja leeklambi koostöös. Väga osav tegu ja neid pudelikesi ei jõudnud ära imestada. Tüki hinnaks küsiti 15 Egiptuse naela. Oli näha ka õlilampe. Vahva elamus.
Järgmiseks külastasime Luxori templit. Selleks ajaks hakkas päike juba loojuma ja kõik need valgustatud sambad tundusid müstilised. Elamus võimas, kuid nüüd ei taha ma tükk aega ühtegi templit näha.
Grupireisi miinuseks on see, et kogu aeg on kiire. Ise võtaks päevas ette vaid ühe templi. Käiks, uuriks ja tunnetaks. Giidiga saab küll palju infot, kuid vähese ajaga palju tähendab lõpuks – ei midagi. Aju ei talleta palju. Ehk on targem kodus väike eeltöö/uurimine ära teha.
Õhtul selgub, et järgmine päev (pange tähele serveeringut) on meil võimalus ümber kolida Luxori kesklinna hotelli et nautida viimasel õhtul linna ööelu. Tegelikult, nagu meie umbusklikud ja praktilised Eestimaalased oleme, uurisime välja et laevale on tulemas uus grupp ja kajuteid on vaja ette valmistada. Arvestades laevade hulka Niilusel, on iga grupp laeval väga tähtis. Nad (kohalikud) on meile nii palju udu siin ajanud, et näed iga koogitüki taga tonti piilumas. Tegelikkus ongi selline et alguses egiptlane meelitab ja on nagu sulavõi. Siis üritab sult seitse nahka koorida ja kui see ei õnnestu, lähevad käiku lood näljastest lastest või sellest et tema vaene mehike peab veel peale maksma sinu ostule.
Peale õhtusööki kutsutakse nabatantsu vaatama. Tegemist on õudse kogemusega. Lihav ülemukitud tantsiatar meenutab odavat prostituuti.

VII PÄEV

Hommik algas kurikuulsa Hatšepsuti templi külastusega. Jõuame kohale 8:30. Sooja on sellel kellaajal juba 35˚.
Selle sama templi ees tapeti islamiterroristide poolt 17. novembri hommikul 1997 aastal 58 turisti ja 3 politseinikku ning giid, veel kolmekümne ringis sai haavata. Turiste on egiptuses vaerm ja ka hiljemgi rünnatud, kuid see oli suurim. Peale seda põgenesid kõik turistid sellest riigist ja tükk aega ei tuldud sinna.
Tempel ise on sootuks erinev teistest nähud templitest. Eemalt tundub suurejooneline ja uhke, kuid lähemal vaatlusel tugevalt kahjustatud. Küll aga kohtan ehk Hatšepsuti ennast kiirelt minu poole siugleva, heledal liival peaaegu väljapaistmatu ussina. Kummaline on see, et ma kardan usse hirmsasti. See elukas tekitas aga rõõmutunde elu nägemisest kõrbes.
Edasi sõitsime Kuningate Orgu. Mõlemas paigas ei lasta turistidel juurdepääsu teid jala käia.
Kui Hatšepsuti templi juurde viisid logisevad rongikesed, mida vedasid traktorid, siis siin on jaapanlaste poolt disainitud väiksed elektrirongid. Parkla kõrval on suur konditsioneeritud jaheda õhuga külalistemaja. Hauakambreid, mida külastada saab on korraga avatud tavaliselt 6-7. Osad on suletud restaureerimiseks. Meie sinna jõudes käib suurem siblimine ühe mäkülje all. Giid arvas et küllap sealt on midagi leitud. Uurimine ja kaevamine käib pidevalt.
Tänapäeval on olemas tehnika, millega pinnases leitakse tühimikke. 80 naela maksva pileti eest saab külastada kolme hauakambrit. Soovi korral saab lisapileteid osta. Hauakambrisse viivad pikad turistidega täidetud käigud. Ainus vaatamisväärsus on seintel kohati säilinud 3000 aasta vanused joonistused ja sarkofaagi kivist alused. Kõik väärtuslik on juba ammu laiali tassitud.
Kuningate oru hauakamrid tekkisid seetõttu, et suured püramiidid olid kaugele näha ning meelitasid ligi igasugu rüüstajaid. Siinsetesse matmispaikadesse said ligi ainult valitud isikud. Kui kuningas oli maetud, aeti kõik see uhkus kivide ja liiva alla peitu. Aga ei päästud ka see neid rüüstamisest. Tõsi, üks hauakamber, Tutankhamon’i oma pääses rüüstamisest, sest avastati alles 1922 aasta novembris. Teadlaste valve all tühjendati see ja viidi Kairo muuseumi.
Tagasiteel linna tehti peatus alabastritöökotta, kust sai osta vaase, küünlajalgu jms. Vajalikku träni. Hiljem lennujaamas konstanteerisime fakti, et 15 cm kõrgune küünlajalg, mis töökojas maksis 16 $ sai siit 3 $ eest. Üliselt võiks kõik meened osta Tax-Free poest, kuid valik on seal väike. Hinnad on see-eest fikseeritud ja ostu saad sooritatud ilma võitluseta
Õhtul kolisime Luxori kesklinna hotelli. Asus see umbes 500 meetrit peatänavast eemal.
Käisime ka tiiru linnapeal. Liiklus on linnas ja ilmselt kogu riigis hullumeelne. Võeti ju liikluseeskiri vastu alles augustis 2008. Politseinikud teevad häälekalt juhtidele selgeks punase tule tähendust ise kumminuiaga vastu kapotti tagudes. Mida rohkem tulukesi ja narmaid sa oma autole külge paned, seda tegijam oled. Ainsad, keda liikluses respekteeritakse on turiste vedavad hobukaarikud, millega tiirutasime meiegi tund aega mööda linna. Sõit maksis 10 $. Kohustusliku vaatamisväärsusena sõitsime läbi kohaliku turu, kuhu turistidel omapäi minna ei soovitata. Müüakse seal kõike. Seda sõna otseses tähenduses.
Seiklusi jagus Luxori tänavatele veelgi. Linn on turvaline. Tülitatakse küll pidevalt et saada dollar sinult kätte erinevaid teeneid osutades.
Hommikul vara viidi bussidega meid lennujaama. Kell viis seisis lennujaama parklasse lubava tõkkepuu automaadi juures mehike, kes nuppu vajutas ja pileti juhile osutas. Kah töö.

NAISED, MEHED JA MUUD KOHALIKUD

Kui ei ole eluõnne leitud kaunil kodumaal kuid isu siiski naituda, tuleb sammud seada Egiptusesse.
Koha peal tundub, et naisi oleks nagu poole vähem kui mehi ja abielluda siinsel kenal mehel üsna keerukas. Enamik abielusid lepitakse vanemate poolt kokku, naine tööl ei pea käima, lisaks on kohustuslik kinkida pruudile 15 grammi kulda ja korter. kui arvestada kohalikku palka ja teada et korter maksab ca 300000 egiptuse naela siis ei saa aru, kuidas nad üldse tööga peaksid peret looma...
Nii ongi Egiptuse mehed valge naise järgi hullud. Ilmselt tunduvad Eurooplannad neile väga rikkad. Giid teadis rääkida, et enamik kohalikke kel suhe valge nasiega on olnud jätavadki kohaliku pruudi ja osad unustavad ka vanemad. Kes saab see pageb.
Eluolu jälgides saan neist väga hästi aru. Ise laseks ka jalga. Aga meie oleme siin vaid nädala-paar ja saame parima teeninduse osaks.
Oli ka vastupidiseid teadjaid: et otsistakse valge naine, saadakse selle läbi „rikkaks“ ja tullakse kodumaale tegasi unustades valgete maa ja valge naine ning võetakse uus ja kohalik. Eks nii nagu inimesi on ka lugusid erinevaid.


Tagasi üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Niiluse Kruiis
PostitusPostitatud: Pühapäev 07 Nov, 2010 20:34 
Eemal
Kasutaja
Kasutaja avatar

Liitunud: Esmaspäev 02 Jaan, 2006 21:22
Postitusi: 356
Asukoht: Pärnu
Mobiil: 5123835
Sai käidud sama liini jaanuaris 2008. laeva nimi oli Sherry Boat. Külastatud sai Nuubia küla.
Laeval sai süüa väga hästi. Päeval päikest võtta +24 kraadi sooja.
Pildid
Õhtused üritused:




_________________
CHRYSLER GV Executive LX 3.3L - 2005
HONDA CR-V Hybrid - 2019
----------------------------------------
www.oritra.ee - ventilaatorid,filtrid


Tagasi üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 10 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Hüppa:  
POWERED_BY
Chrysler Club Estonia