eks kõik inimesed taha nädalavahetusel puhata, ega rihm ei pea veel olema eluküsimus ja selliseid purunemisi juhtub ikka harva, kuid haigus vahel on ja vaata, et Sa siis Pärnusse ei satu
mulle Pärnu väga meeldib, üks mu lemmiklinnadest, aga arstiabist selline lugu: Kolisime Pärnusse, osa asju seal, osa Tallinnas. Laps jäi õhtul kaheksa aegu haigeks, kõrge palavik, aga rohtusid polnud kaasas, seal apteegid kaheksast kinni, valveapteeki pole. Kuna keskööks oli 11 kuune titt üle 40 palavikus, käed jalad külmad ja täiesti loid (viinalahusega määrida enam ei tohtinud), helistasin kiirabisse, pidin helistama kolm korda, sest nemad seletasid, et nemad rohtusid ei anna, oodake hommikuni, kuni apteegid avatakse (perearsti veel ei olnud kuna just kolisime ja ega hiljemgi mob nubrit ei antud, nii et sest poleks ka abi olnud)ja lõpuks öeldi, noh kui te tõesti ise hakkama ei saa, siis me tuleme. Kuna mina leidsin, et ma tõesti ei saa, siis arstid tulid (mitte see, kellega telefonis rääkisin), tegid süsti ja ütlesid, et see laps poleks küll hommikuni elanud, siis pani nutma küll, aga igasugune usaldus Pärnu arstiabisse oli kadunud, kuigi tegemist tegelikult ju ühe inimesega, kellele ehk oli tehtud palju põhjusetuid kõnesid-väljakutseid või oli lihtsalt endal väga kehv päev, aga näe, mul meeles veel kümme aastat hiljemgi