|
Juhiseid kuidas nädalavahetusel liigelda.
Lisan gaasi. Kas jõuan? No peaks ikka jõudma küll. Vahetan kiiresti rida.
Fooris hakkab roheline vilkuma. Noh, semud anname nüüd talda.
Vahetan veelkord rida. Noh, gaasi, gaasi, mees. Mingi taksojobu venib ekstra
aeglaselt.
Ei no muidugi. Ja lasebki rohelise käest. Seisan selle piduri taga,
trummeldan räpi rütmis roolirattale.
Le-gen-daarne, le-le-gendaar-ne. Vahin tuimalt foori. Kohe peaks süttima
roheline.
Vajutan gaasi. Mida? Ei no see mees magab, konkreetselt. Roheline on juba
tükk aega peal.
Lõpuks leiab oma käigukangi üles. No on tigu, ma ütlen. Rida ka vahetada ei
saa - kõrval käib ilgelt tihe sebimine.
No ja see venib täpselt mu ees. Gaasipedaal on paremalt esimene, mees. Mis
nüüd? Jälle see meeldetuletus.
Kolmas kord juba täna. Ei no peab ikka tanklas ära käima. Nõme oleks tühja
paagiga seisma tuksuda.
Näe statikas on siinsamas, peaks mingi snäki ka võtma. Rahustab närve. Nii,
lõpuks saab sellest taksost mööda.
Äkiline gaasivajutus tõmbab külje ägedalt ette. Ikkagi kolmeliitrine turboga
diisel. Sakslaste viimane sõna.
Mõnusa mörina saatel jõuan veel taksistile nägusid teha. Nii, kus see diisli
kolonka on?
Poe esiküljel paistavad ainult bensu omad. Kuradi ahistajad, ma ütlen.
Diisel on jälle maja taha
topitud.
No egas midagi. Vajutan gaasi, et efektselt ümber nurga keerata. No kurat,
mida ma näen.
Taksojuht, va tropp, on minust ette jõudnud. Sätib, raisk, juba toruotsa
paaki.
Jään teisele poole kolonkat seisma ja kostitan teda nihhujaa sjebe pilguga.
Vend on sissesõidu keelu märgi alt lõdva randmega läbi veerenud.
Või kohe selline pohhuist, vaata aga vaata. Ilm on sitaks tatine, seega
istun autos ja heidan sapiseid pilke takso suunas. Tüübil on parem käsi
kipsis. Ei tea, kas lõi vastu käigukangi sodiks.
Kuradi tropp. No nii, hakkab vist lõpetama. Ronin väärika aeglusega autost
välja.
Taksopede tilgutab viimast. Võid peldikus oma peenikest pigistada. Aitab
juba, mees.
Saabki oma viimase pisara lõpuks kätte. Raksatan püstoli lõpuni sisse ja
vaatan pead vangutades lahkuvat taksojuhti.
Nii, nüüd läheb väheke aega. Paak on üsna tühi, siia mahub oma seitsekend
litra sisse. Jalutan ümber auto.
Äkki peaks vingemad veljed ostma. Vaatan teise nurga alt. Ei, need on ikka
täitsa sefid, las olla.
Vaatan jooksvaid numbreid kolonkal. Täpselt nagu kasiinos. Seisan auto taga.
Panen tähele, et ümmargune logo pagasiluugil koosneb meie koduvabariigi
kolmest rahvusvärvist.
Muigan.
Korraga lendab nurga tagant välja mingi hõbehall mersu. Tuleb sellise hooga,
et hetkeks kardan end murtud sääreluudega kahe auto vahele jäävat. Paar
tolli enne mind saab siiski pidurite vilinal seisma. Tõbras.
Ma ei vaata tema poole. Paak saab täis. Rahulikult astun ligi. Võtan püstoli
pooleldi välja ja ootan kuni viimnegi piisk paagisuhu sulpsab. Tunnetan
mersus teatud rahutut nihelemist. Lükkan püstoli selleks ettenähtud kohta.
Keeran korgi kinni ja sulgen luugi. Tõmban pool rulli paberit ja nühin
põhjalikult oma käsi, justkui ajades iga viimast kui bakteripoju taga. Aeg
luubis heidan paberi hooletu kaarega prügiurni ja keeran poe poole minema.
Nii aeglaselt, kui vähegi suudan. Äkki kostub kolm nõudlikku signaali. Mine
perse, mees! Ta suhtleb minuga signaalitades!
Seisatan käed taskus, vaatan tema poole ükskõikse pilguga. See värdjas vehib
aktiivselt kätega, annab mõista, et ma autot edasi nihutaks, et ta tankida
saaks. Pilk millega teda kostitan muutub seepeale eriti ükskõikseks.
Keeran minema. Sell rapsib ja laseb uue signaali valangu. Näitan talle käigu
pealt, et varsti tuleb taksojuht ja ta võib tolle kohalt imeda palju süda
lustib. Astun minema jättes tõpra punase näoga mulle järele vahtima.
Poes on palju rahvast. Faking tipptund. Bensuostjaid on diislimeestest
kordades rohkem.
Kurat, diislimeestel võiks oma kassa olla. Kolonka on eraldi, siis võiks
kassa kah olla. Võtan sappa.
Vaatan huviga ringi, et kus siis kipskäsi kah on. Ei näe kusagil. Minust
eespool olev tädi hakkab liikluskindlustust tegema. Jee.
Nad võiksid siin veel pesumasinaid ka hakata müüma. Siis oleks ikka täielik
tase. Sada vihast autojuhti ootamas, kuni müüjaonu mõnele tädikesele Zanussi
viimaseid vigureid ette näitab.
Sihukest zanussi tahaks ikka
näha küll, raisk, ma ütlen.
Arvuti jookseb kinni. Kindlustusega on sitad lood. Nagu ka kõigi sabas
seisjatega. Vaikset mõminat on kuulda, kuid muidu on kõik tropid üsna
viisaka olemisega. Harjunud kannatama, värdjad voonakesed.
Restart, uus andmete sisestamine ja närvilised naeratused võtavad oma aja.
Möödub terve aasta.
Lõpuks saab tädi oma paberi ja ta lahkub silmad häbist põrandal. Õige kah,
kurat.
Üks korralik mutt oleks kindlustuse lasknud oma kindlustusmaakleril ära
õiendada.
No vähemalt ei tellinud ta hot dogi. Selle oleks mõni karmim rekkamees talle
küll kannikate vahele susanud.
Sinep ja tsillikaste libestusaine asemel. Nii, minu kord lõpuks ometi.
Nimetan tankuri numbri ja
annan kaardi.
Küsib koodi. Sisestan. Ootan. Müüjaonu palub enteri nuppu vajutada. Perse,
nad ise ei oska vajutada või.
Vajutan enteri nuppu. Kas midagi veel, küsib. Tellin närvide rahustuseks ühe
kõige suurema kuuma võileiva.
Pesto või singiga? ..vahi halba..., mis vahet seal on, peaasi, et kuum ja suur.
Singiga. Sellega läheb aega.
Teame, pasapeetrid, teame. Astun haigutades ajakirjade leti äärde. Võtan
Kroonika.
Samal ajal kostub peldikust teate küll, mis hääl ja arvake ära, kes sealt
välja astub? Õige!
Tundub, et kipskäel on ka miskit muud kipsis. Teistmoodi seda sitamaja
maratoni seletada ei oska.
Või oli äkki triatlon? Mehike näeb tõesti kuidagi räsitud välja, nagu oleks
just Pariis - Dakari rallilt naasnud.
Pikalt siiski tema junniseiklustele mõelda ei viitsi - mulle tehakse ju
võileiba. Vana võtab sappa, millest järeldan, et häda pidi ikka põrgulik
olema, kui isegi raha ei jõudnud maksta. Meenub tige mersumees. Tuju läheb
vaikselt paremaks.
Lappan Kroonikat. Väga vähe tisse seekord. Pikk halav lugu luuserist
poliitiku magamistoast. Mõttetu leht. Täispask.
Haaran Õhtulehe. Nii, kus siin koomiksid on. Ahah. Ernie ja muud saurused.
Muigan mõnuga.
Kipskäsi on oma diisli- ja pasaarved ära klaarinud ning loivab välja. Saadan
teda üleolevalt kaastundliku pilguga.
Loen nalju. Kolmanda klassi anekdoodid. Tuju need paremaks ei tee. Suskan
lehe tagasi riiulisse.
Võtaks Äripäeva.
Ei viitsi. Keda see äripask huvitab. Ärimehed! Imege üks, teate küll,
misasi. Kurat, igav on. Kus mu võileib on.
Müüja märkab mu uudistavat ilmet. Keerab rösteri poole. Vist hakkabki okas
saama. Suur singi sändvits, hüüab.
Teeb otsivat nägu, nagu ei teaks, kes tellis. Tulen, tulen, persevest.
Trügin kassa juurde, mutid ja
onklid tõmbavad koomale.
Sirutan näljase kämbla välja ning kuulen kuidas poekese uks lahti paisatakse
ja mingi pühvel hingeldab üle kõigi teiste letti, otse minu selja taha. No
nii, Night Rider on saabunud. Viiesajase nutsakas lendab üle mu õla letile.
Müüjale möiratakse, et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi
pista. Mida üks Jakobson teise mehe püksis küll teeb, mõtlen.
Pedede imbumine ühiksonda ületab piirid, raisk. Sell keerab ringi ja marsib
korisedes ära. Müüja silmad pilguvad kortsus viiesajasel, nagu närvihaigel
neitsil. Ametijuhendis sellist olukorda ei kirjeldata. Nüüd on küll lühis.
Põgeneval mersutüübil on jalad nii harkis, et kahtlustan mingit munandite
traumat. Nojah. Haaran oma kuuma võileiva.
See polegi enam nii kuum.
A pohhui, parem ongi.
Keeran ringi. Saba mu selja taga on viisakalt kahte leeri lahku löönud. Eest
ära, Mooses tuleb.
Nokitsen paberit lahti.
V...u <-Pigem mõtlesin viiulit, nad on selle hermeetiliselt kinni keevitanud. Kurat, kas ma olen
mingi Gagarini nägu või?
Rebin hammastega krabisevast paberist tüki, edasi läheb libedamalt. Shutup
sandwitch! Head isu, gängster!
Sammun auto poole ja nosin singisaia. Taksojuht on läinud. Adjöö, invaliid.
Mersu pervo nõksutab
naaberristmikul rohelist oodates.
Mölakas. Avan puldist uksed. Vaatan veel kord velgi. Kurat, kusagil oleks
nagu vingemaid näinud.
Peab vähe meenutama.
Istun sisse, käivitan. ..vahi halba..., mõnus hääl on, midagi pole teha, vee kuus on
vee kuus. Mis vitt see siis on? Kojamehe all on mingi paberilipakas.
Haukan mehise suutäie ja astun välja. Sikutan papri välja. Loen: ... Ah sa Vuugi onu... YOU!
ja selle all mobla
number. Mine munni mees!
Vangutan etteheitvalt pead. Pole ilus, raisk. No ei ole ilus, ma ütlen.
Langetan käed ja otsin
taevast abi. Mõtlen.
Helistan kõneposti ja loen sisse uue tervitussõnumi. Te ei taha seda kuulda.
Haukan uue suutäie.
Mälun.
Siis toksin valmis sõnumi, mille saadan oma uuele fännile. Avan siis
peopesa, et sõber tuul saaks paberilipaka minema lennutada.
Mälun ja jälgin taevast. Pilved ajavad üksteist taga. Nende liikumises on
lapsikut hasarti. Aga pointi ei ole.
Telefon heliseb. Seiran tuttavat numbrit. Lasen tükk aega heliseda.
Hammustan, mälun, heliseb.
Hammustan, mälun, heliseb.
Lõpuks tirin lõpeb. Tere tulemast postkasti! Minu võit, asshole.
|
Logi sisse
Registreeru
Garage
KKK
