Nüüd on see siis käes see hetk, kus suur valge isa võib karjuda kisada ja kuulutada:"Minu Kallim läheb müüki!" Arvasin, et enne kui ta müüdud olen ma veel täieõiguslik kirjutaja just siia ja praegu, varsti kahjuks enam mitte... Autoga on ju lihtsam ja parem kui naisega, kui enam ei jõua, siis müüd ta pisarsilmil maha, naisega nii ei talita, vaid kogud jõudu ja elad õnnelikult edasi. Minu parim auto läheb ja ma ei tea kellega ja kuhu ja miks (ma loodan vähemasti nii) Olen sellega koos elanud pea 2 (kaks) aastat igapäevast luksuslikku elu. Ta sai kiiresti omaks, tema head küljed paistsid kohe välja ja kaugele, puudused olid pikka aega varjul ja loodetavasti jäävad nad veel pikaks ajaks sinna varju alla. Aga nüüd on käes hetk, kus ma enam ei jõua, ei jõua ma võidelda ja tõestada, et ka Voyager ON AUTO. Mis siis, et manuaalkastiga, aga ikkagi Auto. Teile, siinsed... nagu keegi Mari Murakas ütles, mõnusad inimesed ei pea seda ju rääkima, teie naistele ka ei pea, sest nad ju sõidavad selles ja ei teagi, mis pingutused on need, mida peb tegema, et olla voyageriomanik. Aga inimestele, eriti autoremondiga tegelevatele peab ja mina enam ei jõua. Ühel hommikul ärkasin juba külm higi hirmust otsa ees, et nüüd ongi minust saamas autopede, Ei, mulle on autot vaja sõitmiseks ja ma ei pea, ega hakka midagi tõestama. Samuti ei tohi ta kõiki minu säästusi korjata oma bensiinipaaki, (nagu naine võiks) Aga Auto lihtsalt ei tohi seda teha, seesugusel juhul ma panen ta müüki. Ma olen soovinud talle ainult head ja paremat, soovin seda edaspidigi, aga kui inimesed annavad mõista, et ei tunne ja ei tahagi tunda seesuguse auto remontijaid, kui isegi Esinduse onu hakkab kõigepealt kätega vehkima ja (tahaks öelda tatti pritsima, aga ei ütle) alles siis kuulab mind minu murega, siis mulle aitab.
Kui mina ükskord jõuan oma eluraasuga niikaugele, et mulle bensiiniarved korda ei lähe ja saan endale soetada auto, nii uue, nii uue, et ka esinduse genereeritud numbrid mind marru ei aja, siis olen jälle seesugune mõnus mees mõnusa naise ja laste ja koertega, nagu Teie kõik. Ja kõik maanted saavad me poolt vallutet, aga praegu veel ei, sest mul pole veel seesugust võimu. Vähemalt Chrysleriga mitte.
Autol ei reageeri jällegi see lintjuhe, korra olen juba vahetanud, sebisin täitsa uue! Aasta ja jälle tumm, enam ei vaheta ka, sest uus omanik teeb seda paremini, teeb au ja armastusega, võin nõuks olla ja selle uuesti muretseda.
Autol puudub konditsioneer, sest see kuum suvi oli ka tema jaoks liig, kompressor, mis külma tootis läks lihtsalt... kärssama, hea et auto alles jäi, esindusest öeldi, et paljas kompressor on...14K kroonides, tööraha kulub sinna juurde, ei hakka ma ka romulast mingit jubinat sinna monteerima, sest see poleks uue omaniku suhtes aus, aga annan pea, ilma selle vidinata võtab ta vähem kütust ja sõidab ikka edasi ja tagasi. Ja kui väga tahab, siis nupp töötab, ma arvan, et talvel ajab ta ka külma õhku
Autol on 2 pisikest mõlki - ise tegin (ja nutsin) Ma ei hakka neid peitma, sest uus omanik teeb selle ise - au ja armastusega ja endale.
Aga selle autoga on hea nii mugavalt kulgeda punktist A, punkti B (mitte P) Pole mull enne õnnestunud ja mõnda aega ka ei õnnestu, auto mõõdud on täpselt vajalikud ühele pereisale, kellel 2 last (teine võib ka tegemisel olla) või kolm ja kellel ämm ja äi armsad inimesed on ja naabrid kallid ja aegajalt vaja vedada... murutraktorit, kappi, diivanit jne. Siis on just see mis puudu ühel noorel ja innovatiivsel mehepojal, või tütrel. Auto on ka väga romantiline, istmed käivad alla ja...välja ja... (sõiduajal ei soovita roolisolijal jamada) Lisatuled sügiseseks seenelkäiguks on asjalikud, et mitte öelda asendamatud ja kui seesügis seeni ei tule, siis järgmine ikka.
Kahjuks ei jõudnud minu töökad väikesed rasvanäpud kleepida tema tagumikule klubikleebist. Ja kahjuks miski minu sees lasi viivitada klubiliikmeks astumisega, olen ikka aegade algusest käinud Te juures nigu kodus, kaasaelanud ja tundnud tundeid, aga nüüd on hilja, sest mis klubiliige sa ikka oled, kui sul omal pole isegi... aga ma jälgin Teid Jälgin, elan kaasa ja hoian pöialt, (nigu jumal taevas) aegajalt äkki pobisen midagi ka sekka, no kõik ju ei tea, et mul enam sellist uhket riista pole.
Ehh vanaks jäänd ja lobisema hakand, aga ükskord ju võib, kõik pulbitseva enda seest välja lasta, astuda kilbile ja oodata sõimu, mida äkki ei tulegi. Aadress siis ka siia lõppu:
http://www.auto24.ee/kasutatud/auto.php ... rhash=3c49
Ja et ega numbrid pole ju rauast, need venivad...
Austse ja armastusega klubiinimeste vastu, keda austan ja imetlen tasahilju südame sees.
JLM